18.04

Jälle on nii palju aega mööda mu viimasest postitusest ja väga raske on meenutada asju, mida olen tahtnud kirja panna. See pole minu süü, mul on jubedalt kiire olnud lihtsalt. Haige olin ja sukeldumiskursust tegime, mis oli lihtsalt imeline, ning töötanud olen.

Teisipäeva õhtul lõpetasin töö, sain kaks tundi magada, ning pidin juba ärkama, et Great Barrier Reefile minna. Järgmisel päeval pidime 6 ärkama, et jälle sukelduma minna, õhtul kui tagasi tulime, siis pidime veel testi tegema ja peale seda jooksin mina otsa tööle. Ma olin 24 tundi üleval ja lõpuks kui voodisse sain, siis mõtlesin, et magan õhtuni välja, aga juba kell 12 äratas kallis Siimuke mind ülesse. Ütles, et anna andeks, ma kustutasin kogemata kõik su pildid arvutist ära. Ma sain šhoki ja enam ma edasi magada ei saanud.

Pilte mul enam pole, ta ei leidnud neid prügikastist enam ülesse. Läinud, mis läinud. Kui keegi oskab öelda, mida veel teha võiks, siis ma kuulan huviga. Õnneks mul olid osad pildid plaadile kirjutatud pärast seda kui arvuti ära parandati, aga viimase kuu aja pildid läksid kõik…. No lihtsalt nii kahju.

Sukeldumiskursusest siis nii palju, et kaks viimast päeva käisime Great Barrier Reefis sukeldumas. Doril on suur ja uhke paat ja sellega käisime merepeal. Cairnsis sadas vihma, aga merepeal oli ilm parem, pilve tagant paistis veits päikest. Kuidagi väga salakavalalt tuli see päike, ma põlesime niimoodi näost ära, et ei saanud magada ka. Eile tuli nahk ka maha. Siimule tulid õlgade peale lausa villid ja nüüd need kohad näevad välja nagu ta oleks kiiritada saanud. See on ausalt väga jube. :D

Teisipäeval sõitsime paadiga High Islandi lähedale, sõime, panime varustuse selga, hüppasime vette ja alustasime sukeldumist. Ma ei hakka isegi vaevama oma pead, et siin kirjeldada mida nägime, see kõik oli selleks liiga imeline.  Sukeldusime umbes 45 minutit ja siis tulime tagasi pinnale, sest õhk hakkas otsa saama. Veest välja tulles olime me paadist natukene kaugemal ja hakkasime siis ujuma. Me ujusime täiesti kindlalt üle tunni aja. Vool oli lihtsalt nii mega kõva, saputa nii kõvasti lesti kui jaksad, aga koha pealt lihtsalt ei liikunud. Lõpuks ujusime kaldale, seal oli vool väiksem, mööda kallast ujusime paadini ja siis risti üle voolu, nii saime mina ja Dor ka lõpuks paadile, kus Siim ja Dori naine Rebecca olid meid juba 20 minutit vähemalt oodanud. Ma ei tea kuidas me küll nii kehvakesed olime. :D peale seda sõime lõunat ja sõitsime High Islandi teisele poolele. See oli täielik paradiisisaar. Iga pool ümberringi olid pilved, aga seal paistis päike. Võtsime maskid ja lestad ja läksime snorkeldama. Hästi hästi mõnus päev oli.

Kolmapäeval korjas Dor meid jälle kell 7.30 peale, käisime tema kodust läbi, haakisime paadi auto külge ja sõitsime jälle kohta, kus sai paadi vette lasta. Paadiga sõitsime järgmisele saarele, mille nime ma ei mäleta, aga see oli eelmisest veelgi ägedam. Ajasime varustuse selga ja sukeldusime. Selle saarekese ümbrus oli veelgi ägedam. See oli lihtsalt nii imeline. Uskumatu kui kaunis on veealune maailm. Vesi oli täiesti läbipaistev ja selge, nähtavus oli umbes 8 meetrit.  Nii palju ägedaid tegelasi nägime. Lõpuks tulime pinnale ja ujusime saarele. Sealt korjasime hästi vingeid merekarpe ja koralle. Siis oli vaja jälle raske varustus selga ajada ja sukeldusime ning ujusime kuni paadini. Ma nägin merikilpkonna ka, seekord hästi suurt. Nii nunnu loomake oli. Peale lõunasööki hüppasime Siimuga tagasi vette, sest paadi kõikumine ei olnud just meeldiv, ja snorkeldasime veidike. Kui ma tagasi paati läksin ja kinnises ruumis riideid vahetasin ning tagasi välja läksin, siis ma oleks peaaegu oksendanud. Ma ei tea mis juhtus, aga ma arvan, et see umbsus, mis sees oli ajas mul südame nii pahaks. Ma kannatasin 4 minutit vähemalt, et mitte üle paadi oksendada, sest nii piinlik oleks olnud. See oli jube, sest mul jubedalt refleksid käisid juba. Õnneks Dor hakkas kohe paadiga sõitma ja tuul, mis näkku tuli aitas väga hästi.

Koju jõudes pidime õppima arvutamist, et kui sügaval kui kaua võib sukelduda, nii et õhk otsa ei saaks. Kui see oli selge, siis Dor andis meile testid kätte ja oli vaja astuda viimane samm, et endale PADI sukeldumislitsents saada. Kolm a4 paberit, täidetud küsimuste ja valikvastustega, ei olnud midagi hullu, isegi liiga lihtne mu meelest. Ma tegin tegelikult 2 viga ka, aga Dor oli ülirahul, et mul nii hästi läks. Eile saimegi oma ajutised kaardid kätte, aga 2 nädala jooksul peaks saabuma õige kaart, pildiga ja puha. Ma seda pilti eriti näha ei tahaks, see tehti meist peale teist päeva kui meie näod oli tulipunased ja kui me olime üliväsinud, ma arvan jah, et suht kobedad pildid peaksid tulema. :D

Neljapäeval kui ma töölt koju tulin, siis uks polnud lukus. Astusin sisse ja hakkasin vannituppa kohe minema. Koridor oli pime, aga diivanist mööda minnes nägin ma, et mingi must naine magab seal. Ma sain jubeda šhoki, sest mõnikord aborigeenid magavad siin meie maja ees, üle raudtee. Nad on suht nahaalsed inimesed ja seega ma olin täiesti kindel, et üks aborigeen oli lihtsalt lahtisest uksest sisse astunud ja tuli meie diivani peale magama. Jooksin ruttu meie tuppa ja äratasin Siimu ülesse. Ütlesin, et mingi aborigeeninaine magab meie diivani peal. Me mõtlesime tükk aega mida teha, ma ütlesin, et ma tahan enne pilti teha kui sa ta ülesse äratad. :D aga patakad olid tühjad ja telekapult vedeles selle naise ees, nii et seda ma ei julgenud ka võtta. Läksime siis sellele naisele lähemale ja Siim äratas ta ülesse ja küsis, kas tal on kõik hästi, et miks ta magab seal. „ma lihtsalt tahtsin siin magada“ tuli vastuseks. Me tema nägu veel sellel hetkel ei näinud ja arvasime ikka veel, et see on mingi suveline naine, aga juba järgmisel hetkel saime aru, et see on see sama tüdruk, kes paar päeva tagasi meie majja kolis. :D väga halenaljakas juhtum. Naljakas, et ma kohe selle peale ei tulnud, et see on äkki see uus tüdruk. Lihtsalt see diivan on üliväike, kahe istmega ainult ja ta magas seal nii kahtlaselt jalad harkis ja mingi imelik lapp oli peale tõmmatud, ma olin täiesti kindel, et mingi tüüp tänavalt on tuppa magama tulnud. :D Hommikul see tüdruk vabandas, ütles, et ta jõi õhtul liiga palju veini ja vajus diivanisse ära. :D

Eile käisin tööl jälle. Meil on uus tüdruk seal, sest Jen reisis edasi. Tema nimi on Mary ja ta on 26 ja ta on väga tore tüdruk… jah tüdruk, sest ta näeb välja nagu 17 mitte 26. :D kogu aeg kui ma temaga räägin, siis mul hakkab pea kummitamas see: Mary had a litte farm iiaa-iaa-oooo.

See nädal töötan ma 40 tundi, päris hea. Kuu lõpus lähevad veel 2 plikat ära, lõpuks hakkan vist normaalselt tunde saama.

Ja täna on mul vabaaaaaa, üle pika aja on mul vaba päev ja ma ei pea midagi tegema, nii mõnus.

Siim otsib praegu endale uut tööd, sest tema saab meil ainult 20 tundi nädalas, samal ajal kui uued tüübid saavad temast 2 korda rohkem.

Mul ei tule rohkem midagi meelde. Tsau-pakaa!

13.04

Ma olen alates eilsest väga haige, nii halb pole mul juba ammu olnud. Kella 10st pidin tööle ka minema ja töötasin 6ni hommikul, nii hull piin oli kogu aeg. Mul oli vist isegi palavik vahepeal, aga ma pidin töötama, sest mul on raha vaja. Langevarjuhüppe ja sukeldumiskursuste peale läks meil palju raha ära ja sukeldumise pärast küsisin ma 3 vaba päeva ka, nii et mul oli hädasti vaja eilseid töötunde, et normaalselt jälle edasi elada.

Kaks naljakat asja juhtus eile. Ma olin naiste wc’s ja kuivatasin käsi ning nägin silmanurgast, et keegi mees tuli sisse. Tal olid hästi  lühikesed juuksed ja pikk triiksärk ja lohvakad püksid, kui ta minust teiselt poolt mööda läks, siis ma ei vaevunud enne otsagi vaatama, vaid lihtsalt ütlesin „ vabandust, te olete vales wc’s“. Järgmisel hetkel ütles see inimene mulle otsa vaadates: „vabandust?“ ja siis ma alles märkasin, et tegu oli väga meheliku naisega, kuid siiski naisega. :D mul oli niiii piinlik. :D Vabandasin ja läksin ruttu minema. :D

Teine nali oli see kui üks naine ostis viinakoksi. Ma küsisin temalt 7 dollarit. Ta andis mulle pihutäie raha ja ütles, et otsi ise, sest ma ei tea milliseid rahatähti sa tahad, ma olen AMEERIKAST. :D hahha, väga ülbe minust vist, aga minust väljus suur naeruturtsatus.

Loodetavasti tundusid teilegi need seigad naljakad, sest ma ei suutnud praegugi naeru kinni hoida kui nendest kirjutasin. :D

Ma lähen tagasi voodisse. Haigus sakiiib! 

10.04.09

Head munadepüha! Mulle tähendab see päev vaid seda, et ma saan topeltpalka. :D

 

Kolmapäeval pidime jälle ärkama kell 7 ja juba kell 8 algas meil tund Doriga, tegime teste ja õppisime sukeldumisteooriat. Tunni aja pärast panime asjad kokku ja sõitsime Tablelandsi, vanasse vulkaani sukelduma. Õppisime päästmist ja vesti äravõtmist vee all ja sukeldusime niisama oma lõbuks ka. Päev koosnes kahest sukeldumisest. Vahepeal käisime söömas ja kõndisime niisama vihmametsas ringi, et soe hakkaks.  Päev otsa sadas.

Otsustasime järgmise päeva vahele jätta, sest me mõlemad olime tõbised ja haigena ei tasu sukelduma minna. Täna hommikuks oli kokku lepitud, et Dor võtab meid 7.30 peale ja sõidame Great Barrier Reefi. Kohe kui ärkasime ja aknast välja vaatasime oli vaatepilt masendav. Taevas oli hall ja aina sadas. Helistasime Dorile, et küsida, kas on ikka mõtet sellise ilmaga minna. Ta ütles, et vihm ei muuda midagi ja võiks ikka minna. Kümme minutit enne poolt helistas ta meile ja ütles, et peame ikkagi edasi lükkama reisi, sest tuul on liiga kõva. Selleks ajaks olime me juba söönud ja pesnud ja valmis minema, aga uni oli ikka silmis, nii et läksime hea meelega tagasi magama.

Lõuna ajal polnud meil muud teha kui läksime kinno Slumdog Millionaire’i vaatama. Pilet oli ainult 8 dollarit, nii tore. Coca-Cola Plaza on küll ikka suurem ja uhkem kui Cairnsi kino ja terve saal oli nii külmaks aetud, et enamus aega lõdisesime. Nüüd on mul metsik nohu ja see ei lähe kindlasti enne 2 nädalat minema. Sukelduda nohuga on väga väga halb.

Sukeldumiskursusega saame jätkata alles siis kui ilm on ilus, ju vist järgmine nädal. Ongi parem, sest siis saan natuke tervemaks ja töölt saan uued vabad päevad küsida, et saaks ikka ööl enne minekut magada ka.

Täna kolisid meie lemmikud aasialased ka välja. Piduuuuuuuu!!!! Kes nüüd küll meie nussat ära sööma hakkab ja meie kinnist saiapakki lahti kisub ja üritab enda meelest niimoodi uuesti sulgeda, et keegi aru ei saaks? Uus nussa oli ka juba peaaegu ära söödud, no ju oli sai ka neil puudu! :D 

07.04

Täna pidime kell 7 ennast ülesse ajama ja kell 8 võttis Dor meid peale. Sõitsime arsti juurde, kus mõõdeti vererõhku, kopsumahtu, pikkust ja kaalule pandi ka. Kõige selle eest küsiti 50 dollarit, isegi arst ütles, et see on nii mõttetu test. :D

Edasi sõitsime Dori koju ja laadisime sukeldumisvarustuse auto peale. Alguses pidi üks tüdruk ka meiega koos ühel kursusel olema, aga millegipärast teda ei olnud, nii et me oleme Dori ainukesed õpilased. Me oleme ülimalt rahul, et valisime tema firma, sest kui me oleks läbi suure firma läinud, näiteks Prodive’i, siis ühel kursusel oleks olnud 30 inimest vähemalt. Kui on üks õpetaja 2 inimese kohta, siis saab kõik ikka väga hästi selgeks.

Dor üllatas meid ka täna, me teadsime, et peame tänase ja homse päeva laua taga, raamat ninas istuma, aga ta viis meid kohe järve. Vees õppisime põhilisi märguandeid ja mida teha siis kui mask läheb vett täis või kui hapnikuvoolik tuleb suust ära. Õppisime hõljuma ka, päris keeruline tegelikult. Palju asju on vaja meeles hoida ja liiga kiiresti ei tohi välja tulla jne. Sukeldusime ka, kõige sügavam koht kus käisime, oli 6 meetri sügavusel.  Jõgi ise oli ilus, puhta veega ja see äär kust meie ujusime oli ümbritsetud suure suure kiviseinaga. Ma nägin väikest kilpkonnapoissi ka, nii kiiresti ujus minema mu eest. Täiega armas loomake oli. Kalu nägin ka, aga need olid mõttetud. Ma ootan juba Reefi kalu.

Kella 2 ajal saime veest välja lõpuks, täiesti külmununa ja sõitsime Dori juurde, kus saime maitsvaid singivõileibu ja pidime vaatama õppevideot sukeldumisest. See kestis pool tundi ja me olime mõlemad nii väsinud ujumisest ja kõhud olid tühjad, sest me saime süüa alles peale video vaatamist. Diivan oli ka nii pehme ja lõpuks saime soojas ja kuivas olla.  Me olime ainult 5 tundi maganud ka ja see kõik tegi kokku niiiii suure une. Me mõlemad nokkisime seal teleka ees. Suht igav oli ka, sest me olime just pool päeva õppinud kõiki neid samu asju.

Pärast söömist pidime tegema testi ja siis natuke veel teooriat õppima. Peale seda tõi Dor meid koju ja Siim läks tööle. Täna peame veel kõvasti materjali läbi lugema ja homme hommikul võtab Dor meid jälle peale. Homne päev tuleb veel pikem, sest pidime õppima veel rohkem ja raskemaid asju. Homne päev koosneb kahest sukeldumisest. Paar tundi sukeldume ja õpime uusi tehnikaid ja siis tunnikeseks tuleme välja, et sööma minna ja ülesse soojeneda ning siis hüppame tagasi vette . Homme viib Dor meid kuhugi uude kohta ka. Neljapäeval või reedel peame tegema suure testi ja neljapäeval saame juba Great Barrier Reefi minna. Kaunis. 

06.04

Reedel mõtlesin, et magaks enne tööd kolm tundi, et siis äkki pole nii hull hommikul otse peale tööd hüppama minna. Pool tundi sain magada ja siis helistas Paul ja palus mul 11 asemel 9ks tööle tulla.

Tööpäev läks õnneks ruttu ja juba oligi kell 5 hommikul ja saime sulgema hakata. 6ks olime valmis ja hakkasime koos Nathaniga kodupoole kõndima. Väike ärevus oli meil juba sees, sest teadsime, et pooleteise tunni pärast korjatakse meid peale ja algab sõit Mission Beachi, kus saame teha enda elu esimese langevarjuhüppe.

Ma ei taha isegi kirjeldada kui tüütu sõit oli, sest see kestis 2 tundi ja ma olin nii väsinud, aga autos ei saa ju normaalselt magada. Kui kõpuks kohale jõudsime, siis jagati meid kolme gruppi. Mina ja Siim olime viimases grupis. Esimene grupp pidi kohe varustuse selga ajama ja asusid lennuki poole. Teine grupp jäi staapi ootama enda korda ja viimane grupp viidi Mission Beachile, sest me pidime poolteist tundi ootama, enne kui ise saime hüpata.

Randa jõudes oli esimene grupp juba maandunud ja elevust täis. Ma polnud enam üldse ärevuses, võib-olla ma olin selleks liiga väsinud, igatahes mul polnud mingit tunnet sees. Ainult kõht oli tühi ja me ostsime mingid hot dogid, millede tegemiseks kulus 20 minutit ja see koosnes imelikust suurest kuivast saiast, vorstist ja ketšupist. No ei olnud isegi natuke maitsev.

Kui nägime teist gruppi otse meie silme ette langemas, siis tuli mulle ka lõpuks elevus sisse. Ma ei jaksanud ära oodata, et saaks sama tunda, mida nemad samal hetkel tundsid.

Kohe peale seda algaski sõit tagasi poole tunni tee kaugusel olevasse staapi. Kohapeal käisime igaks juhuks pissil ära ja siis tõmbasime varustuse selga. Natuke pidime maas aelema ka, sest me pidime paar liigutust ära õppima. Tutvusime oma hüppekaaslasega, minu mehe nimi oli Marcel, tegime lennuki ees grupipildi ja siis juba aetigi meid lennukisse. See lennukis istumine oli mu meelest juba üksinda nii äge kogemus. Lennuk oli üliväike ja selle sees oli kaks pikka tooli, nägid välja nagu kaks pikka pukki. Järjest läksid kõik sisse, taga istus proff ja esmahüppaja tema ees. Mina, Siim ja üks rootslane Johannes olime kõige ees, Siimu ees oli veel üks mees tiimist ka. Pool maad oli lennukiuks täiesti lahti ja see mees istus seal lihtsalt nii, et jalad rippusid välja. :D nii jube oli seda vaadata. Kui olime kilomeetri kõrgusel, siis see mees lihtsalt surus Siimu kätt ja hüppas välja täiesti lambist. :D Täiesti lõpp kui õudne oli vaadata, kuidas ta ühe sekundiga lihtsalt kadus…viuhhhhh. Siis mul oli küll korraks selline tunne, et appi see on liiga õudne. Aga siis tõusime edasi veel viis korda sama kõrgele ja ma lihtsalt nautisin vaadet ja oli nii vaimustuses kui ilus kõik oli.

Lõpuks oli aeg ennast ilusasti kinnitada ja prillid ette tõmmata. Esimesena läks Johannes oma hüppekaaslasega, ta oli nii hirmul, see oli nii naljakas :D hoidis silmi kinni ja tal oli täpselt selline nägu nagu ta palvetaks. :D aga juba järgmisel sekundil oligi läinud, viuhhhh. Kohe tuli Siim, tema oli ka läinud viuhhhh…. Ja siis ma mõtlesin, et oi oi nüüd ongi mimu korda, järgmisel hetkel juba langesingi täiskiirusel maapoole. Ma arvan, et mul oli hetkeks šokiseisund, sest ma ei mäleta, kas ma tegin saltosid või mitte. Ma nagu mäletan, et vist tegin, aga täiesti kindel ei saa olla.

Ma karjusin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hullusti, aga mitte ühtegi häält ei kostunud mu kõrva peale tuule vihisemise. See oli nii äge tunne. Suu oli täiesti kuiv ja põsed lopendasid tuulest.  

Minut aega oli olnud freefall’i, jube kaua kui nii mõelda, samal ajal kui kukkusin, siis tundus küll nagu hästi korraks oleks olnud. Juba varsti tõmbaski Marcel langevarju lahti ja hakkasime aeglasti langema. Esimest korda sain vaadet nautida. See oli nii ilus lihtsalt. Järgmisel hetkel hakkas Marcel langevarju niimoodi juhtima, et me tegime ainult ringe, see oli nagu karussell, ühele poole paar ringi ja siis teisele poole. See oli nii jube. :D

Ma olin kolmas, kes lennukist välja hüppas, aga ma maandusin kõige viimasena. Nii vinge oli, Marcel viis mind puude kohale ka ja kõik arvasid, et me puudutasime puude tippe. :D Ühes aias oli eriti suur bassein,  ma ütlesin, et ma tahan basseinis maanduda, ta hakkas naerma ja suunas meid basseini poole, aga siis ruttu ümber. :D oh see kõik oli nii nii vinge, ma ei jõua ära oodata, et millal jälle saaks hüpata, sest see ei jää kindlasti meie viimaseks hüppeks.

Peale maandumist oli meil jälle tund aega tsillimiseks, sest hüppemeeskond viidi staapi ära ja seal tehti valmis DVD, kes endale tellisid ja peale seda korjati meid peale. DVD maksis üle 100 dollari, sellepärast me neid ei tellinudki. Mõtlesime, et nii palju ei raatsi ikka maksta. 

Tagasi Cairnsi jõudsime pool viis ja ma läksin kohe magama, sest pidin kell 11 tööle minema. Poole 9 ajal helistas mulle Adrian ja palus mul kell 10 alustada. :D   ma arvasin, et see tuleb üks kohutav tööpäev, kuna ma olin nii vähe maganud ja alguses kui tööle läksin, siis ma olin nii väsinud, et pillasin asju ja ei saanud midagi aru, aga peale seda kui ma olin 3 red bulli alla kütnud, siis hakkas juba looma.

Üldiselt oli väga väga naljakas tööpäev, sest minu meelest oli baari staff rohkem purjus kui teiselpool baari olevad pidutsejad. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga nii ta oli. Mina olin muidu tubli laps! Sean kiitis mind, et ma olin ainuke normaalne töötaja. ! :D

Eile oli mul vaba päev ja läksime Jeniga kella 9ks Woolshedi ette olevale platsile, sest seal toimus suur breiktantsuvõistlus. Rahvast oli aga nii palju, et mitte midagi ei näinud. Ümber platsi olid toodud tribüünid, aga need olid nii ülerahvastatud ja kuna kõik toimus tribüünide keskel, siis polnud mitte midagi võimalik näha. Jenil pea eilsest valutas ja ta läks koju tagasi, ma võtsin suuna Pier’i, seal toimus mingi misside võistlus, mida Shane korraldas. Ma jõudsin täpselt võistluse lõpuks sinna. :D nii et ei näinud ma mingeid misse, see eest nägin aga ühte hiinlast, kes käib kogu aeg woolshedis vett joomas. :D ta on nii hull tegelane, kogu aeg räägib mingeid imelikke jutte. Ta väidab, et on pärit Marsilt. Ma vannun, et ta mõtleb seda tõsiselt, ta on täiesti kindel, et avakosmos on tema kodu ja „kodus“ on tal oma kosmoselaev. Ta on võtnud inimesekuju, et ka siinset elu uurida. Hhahaha. Ta on nagu hea hull või ma ei teagi, mis ta kohta öelda.

Peale seda läksime Shane’i ja tema sõpradega Gilligansi, see oli jumala tühi, siis läksime Heritage’i, seal oli ka suht vähe rahvas ja lõpuks läksime Woolshedi, mis oli loomulikult paksult täis. :D

Tore õhtu oli, ainult et Siim oli kodus haige. Ma ka köhin ja hääl on jubedalt ära, aga hääle ma kaotasin juba enne langevarjuhüpet. Ma ütlen, et ei ole kerge see baaridaami elu, kogu aeg peab karjuma ja raha nõudma. :D

Homme alustame siis oma sukeldumiskursust. Täna peame veel arsti juurde ka minema ja maksma 50 dollarit, et nad meie kopse uuriksid natuke ja annaksid sildi, mille alusel lubatakse sukelduma.

Praegu polegi rohkem vist midagi lisada, varsti kirjutan jälle! 

03.04

Üleeile õhtul käisime kolme eesti poisiga Woolshedis söömas. Ma ärkasin hommikul ülesse teadmisega, et õhtul ootab mind ees suur praad, niisiis ma ei söönudki kuni kella 20.30ni mitte midagi. Praad oli aga nii suur, et ma jaksasin ainult pool ära süüa. :D järgmine kord pean vist 2 päeva enne nälgima kui sinna uuesti sööma lähen.

Karel ja Mikro võtsid kuldkalakese võistlusest ka osa. 6 kala müüakse oksjonil maha, seekord ostsid kõik 5 dollariga kalu ja siis tulevad 2 inimese vahel turniirid, peab kõrrega kala taga mulle puhuma, et ta ühest otsast teise ujuks. Karel ja tema Sushy võisid kõik kalad ära. See oli suht naljakas, sest tema kala oli ainuke äbarik võrreldes teistega, teisel olid suured ja tugevad kuldkalakesed, aga tema oma oli alles poisike. Auhinnaks sai ta 125 dollari väärtuselise snorkeldamise reefil, nii et väga kõva.

Eile oleks pidanud olema mu vaba päev, aga jällegi helistas mulle Felicity ja küsis, kas ma saaks tema eest töötada, 8st- 12ni. Kuna ma tean, et tal on mingi haigus, mis lööb alati titsi äkki välja ja tal on nii halb olla, et peab lihtsalt koju minema, siis ma ütlesin, et okei jah ma tulen. Ma olen ühekorra varem ka sellepärast teda asendanud. Aga peale seda kui ma oli ära öelnud, et okei ma siis tulen, siis ta ütles, okei nii tore! Ma lihtsalt tahtsin täna teha midagi sellist, mida ma ammu teinud pole! Ma läksin natukene närvi selle peale, sest mul endal olid ka tegelikult plaanid tehtud juba, aga no kui ma olin juba „jah“ öelnud, siis mis ikka enam teha. Pealegi ma mõtlesin selle peale, et kui ma 12 lõpetan, siis on veel terve õhtu ees.

Tööle minnes nägin, et see asi mida Felicity nii väga teha tahtis, oli oma poisi ja sõpradega pidutsemine. Päris nõme nagu :D okei, ma sain vihast üle, sest ma mõtlesin raha peale, mul oligi see nädal kuidagi väga nigelate tundidega. Natuke vihaseks sain ma uuesti juba siis kui kell oli kolmveerand 1 ja lõppu mu tööpäevale polnud näha. Asi oli selles, et Jen oli haige kodus ja Maria oli ka haige, aga tema töötas, peale 1 läks tema ka koju. Ma olin juba nii väsinud pikast tööpäevast, et polekski enam peale magamise midagi muud tahtnud teha.  Peale kahte sain ma vabaks. Võtsin kohe suuna kodupoole. Millegipärast olin ma rohkem väsinud kui teistel päevadel kui ma pean sama palju või rohkemgi töötama. Ju vist sellepärast, et ma olin oodanud kogu aeg äraminekut ja tavaliselt on mul vaim valmis, et õhtul pean tööle minema. Seekord oli aga hoopis vastupidi, mu vaim oli valmis et neljapäev on mul vaba päev ja saan sõpradega välja minna.

Üldiselt ma vinguda ei saa, sest järgmine nädal saan ma veidike rohkem raha kui olin arvanud ja tööl sai palju nalja ja tore oli.

 

Muideks, homme lähme me langevarjuhüppele!!!!! :D niiiiiiiii vinge, ma ei jaksa ära oodata. 7.30 korjatakse meid peale. Päris äge siis, et ma lõpetan töö kell 6 umbes. :D  jõuan koju, pesen, söön ja ongi aeg juba minna. Arvatavasti Siim ärkab samal ajal kui ma töölt jõuan. :D

Ja teisipäeval algavad meil sukeldumiskursused. Need kestavad 4 päeva ja peale seda saame sertifikaadi, mis lubab meil kõikjal maailmas sukelduda ilma juhendajata. Mitte, et see nii tähtis asi oleks, aga lihtsalt me tahame need kursused võtta ja sukelduda ja näha ka seda maailma. Lõpuks ometi saame öelda, et oleme midagi väga vinget ka siin Austraalias ära teinud.

Olgu, ma nüüd lõpetan ja alustan enda imekaunist päeva. Ilm on jälle megailus ja tuju on HEAAAAAA.