06.04

Reedel mõtlesin, et magaks enne tööd kolm tundi, et siis äkki pole nii hull hommikul otse peale tööd hüppama minna. Pool tundi sain magada ja siis helistas Paul ja palus mul 11 asemel 9ks tööle tulla.

Tööpäev läks õnneks ruttu ja juba oligi kell 5 hommikul ja saime sulgema hakata. 6ks olime valmis ja hakkasime koos Nathaniga kodupoole kõndima. Väike ärevus oli meil juba sees, sest teadsime, et pooleteise tunni pärast korjatakse meid peale ja algab sõit Mission Beachi, kus saame teha enda elu esimese langevarjuhüppe.

Ma ei taha isegi kirjeldada kui tüütu sõit oli, sest see kestis 2 tundi ja ma olin nii väsinud, aga autos ei saa ju normaalselt magada. Kui kõpuks kohale jõudsime, siis jagati meid kolme gruppi. Mina ja Siim olime viimases grupis. Esimene grupp pidi kohe varustuse selga ajama ja asusid lennuki poole. Teine grupp jäi staapi ootama enda korda ja viimane grupp viidi Mission Beachile, sest me pidime poolteist tundi ootama, enne kui ise saime hüpata.

Randa jõudes oli esimene grupp juba maandunud ja elevust täis. Ma polnud enam üldse ärevuses, võib-olla ma olin selleks liiga väsinud, igatahes mul polnud mingit tunnet sees. Ainult kõht oli tühi ja me ostsime mingid hot dogid, millede tegemiseks kulus 20 minutit ja see koosnes imelikust suurest kuivast saiast, vorstist ja ketšupist. No ei olnud isegi natuke maitsev.

Kui nägime teist gruppi otse meie silme ette langemas, siis tuli mulle ka lõpuks elevus sisse. Ma ei jaksanud ära oodata, et saaks sama tunda, mida nemad samal hetkel tundsid.

Kohe peale seda algaski sõit tagasi poole tunni tee kaugusel olevasse staapi. Kohapeal käisime igaks juhuks pissil ära ja siis tõmbasime varustuse selga. Natuke pidime maas aelema ka, sest me pidime paar liigutust ära õppima. Tutvusime oma hüppekaaslasega, minu mehe nimi oli Marcel, tegime lennuki ees grupipildi ja siis juba aetigi meid lennukisse. See lennukis istumine oli mu meelest juba üksinda nii äge kogemus. Lennuk oli üliväike ja selle sees oli kaks pikka tooli, nägid välja nagu kaks pikka pukki. Järjest läksid kõik sisse, taga istus proff ja esmahüppaja tema ees. Mina, Siim ja üks rootslane Johannes olime kõige ees, Siimu ees oli veel üks mees tiimist ka. Pool maad oli lennukiuks täiesti lahti ja see mees istus seal lihtsalt nii, et jalad rippusid välja. :D nii jube oli seda vaadata. Kui olime kilomeetri kõrgusel, siis see mees lihtsalt surus Siimu kätt ja hüppas välja täiesti lambist. :D Täiesti lõpp kui õudne oli vaadata, kuidas ta ühe sekundiga lihtsalt kadus…viuhhhhh. Siis mul oli küll korraks selline tunne, et appi see on liiga õudne. Aga siis tõusime edasi veel viis korda sama kõrgele ja ma lihtsalt nautisin vaadet ja oli nii vaimustuses kui ilus kõik oli.

Lõpuks oli aeg ennast ilusasti kinnitada ja prillid ette tõmmata. Esimesena läks Johannes oma hüppekaaslasega, ta oli nii hirmul, see oli nii naljakas :D hoidis silmi kinni ja tal oli täpselt selline nägu nagu ta palvetaks. :D aga juba järgmisel sekundil oligi läinud, viuhhhh. Kohe tuli Siim, tema oli ka läinud viuhhhh…. Ja siis ma mõtlesin, et oi oi nüüd ongi mimu korda, järgmisel hetkel juba langesingi täiskiirusel maapoole. Ma arvan, et mul oli hetkeks šokiseisund, sest ma ei mäleta, kas ma tegin saltosid või mitte. Ma nagu mäletan, et vist tegin, aga täiesti kindel ei saa olla.

Ma karjusin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hullusti, aga mitte ühtegi häält ei kostunud mu kõrva peale tuule vihisemise. See oli nii äge tunne. Suu oli täiesti kuiv ja põsed lopendasid tuulest.  

Minut aega oli olnud freefall’i, jube kaua kui nii mõelda, samal ajal kui kukkusin, siis tundus küll nagu hästi korraks oleks olnud. Juba varsti tõmbaski Marcel langevarju lahti ja hakkasime aeglasti langema. Esimest korda sain vaadet nautida. See oli nii ilus lihtsalt. Järgmisel hetkel hakkas Marcel langevarju niimoodi juhtima, et me tegime ainult ringe, see oli nagu karussell, ühele poole paar ringi ja siis teisele poole. See oli nii jube. :D

Ma olin kolmas, kes lennukist välja hüppas, aga ma maandusin kõige viimasena. Nii vinge oli, Marcel viis mind puude kohale ka ja kõik arvasid, et me puudutasime puude tippe. :D Ühes aias oli eriti suur bassein,  ma ütlesin, et ma tahan basseinis maanduda, ta hakkas naerma ja suunas meid basseini poole, aga siis ruttu ümber. :D oh see kõik oli nii nii vinge, ma ei jõua ära oodata, et millal jälle saaks hüpata, sest see ei jää kindlasti meie viimaseks hüppeks.

Peale maandumist oli meil jälle tund aega tsillimiseks, sest hüppemeeskond viidi staapi ära ja seal tehti valmis DVD, kes endale tellisid ja peale seda korjati meid peale. DVD maksis üle 100 dollari, sellepärast me neid ei tellinudki. Mõtlesime, et nii palju ei raatsi ikka maksta. 

Tagasi Cairnsi jõudsime pool viis ja ma läksin kohe magama, sest pidin kell 11 tööle minema. Poole 9 ajal helistas mulle Adrian ja palus mul kell 10 alustada. :D   ma arvasin, et see tuleb üks kohutav tööpäev, kuna ma olin nii vähe maganud ja alguses kui tööle läksin, siis ma olin nii väsinud, et pillasin asju ja ei saanud midagi aru, aga peale seda kui ma olin 3 red bulli alla kütnud, siis hakkas juba looma.

Üldiselt oli väga väga naljakas tööpäev, sest minu meelest oli baari staff rohkem purjus kui teiselpool baari olevad pidutsejad. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga nii ta oli. Mina olin muidu tubli laps! Sean kiitis mind, et ma olin ainuke normaalne töötaja. ! :D

Eile oli mul vaba päev ja läksime Jeniga kella 9ks Woolshedi ette olevale platsile, sest seal toimus suur breiktantsuvõistlus. Rahvast oli aga nii palju, et mitte midagi ei näinud. Ümber platsi olid toodud tribüünid, aga need olid nii ülerahvastatud ja kuna kõik toimus tribüünide keskel, siis polnud mitte midagi võimalik näha. Jenil pea eilsest valutas ja ta läks koju tagasi, ma võtsin suuna Pier’i, seal toimus mingi misside võistlus, mida Shane korraldas. Ma jõudsin täpselt võistluse lõpuks sinna. :D nii et ei näinud ma mingeid misse, see eest nägin aga ühte hiinlast, kes käib kogu aeg woolshedis vett joomas. :D ta on nii hull tegelane, kogu aeg räägib mingeid imelikke jutte. Ta väidab, et on pärit Marsilt. Ma vannun, et ta mõtleb seda tõsiselt, ta on täiesti kindel, et avakosmos on tema kodu ja „kodus“ on tal oma kosmoselaev. Ta on võtnud inimesekuju, et ka siinset elu uurida. Hhahaha. Ta on nagu hea hull või ma ei teagi, mis ta kohta öelda.

Peale seda läksime Shane’i ja tema sõpradega Gilligansi, see oli jumala tühi, siis läksime Heritage’i, seal oli ka suht vähe rahvas ja lõpuks läksime Woolshedi, mis oli loomulikult paksult täis. :D

Tore õhtu oli, ainult et Siim oli kodus haige. Ma ka köhin ja hääl on jubedalt ära, aga hääle ma kaotasin juba enne langevarjuhüpet. Ma ütlen, et ei ole kerge see baaridaami elu, kogu aeg peab karjuma ja raha nõudma. :D

Homme alustame siis oma sukeldumiskursust. Täna peame veel arsti juurde ka minema ja maksma 50 dollarit, et nad meie kopse uuriksid natuke ja annaksid sildi, mille alusel lubatakse sukelduma.

Praegu polegi rohkem vist midagi lisada, varsti kirjutan jälle!