Tuesday, March 31, 2009
31.03.09
Reedel tuli meile külla meie sõber Sebastian, Tšiilist pärit poiss, kes on aussis elanud juba 6 aastat. Ta on hästi hästi palju maailmas ringi reisinud ja oskab igasuguseid erinevaid toite teha. Seekord valmistas ta meile Tai toitu. Nime ma ei mäleta, aga hästi maitsev ja lihtne supp oli.
Pärast õhtusööki suundusime tema sõbra Nano Sterni hotelli, et Nanoga seal kohtuda ja koos edasi minna Art Tanki, kus ta õhtul esines. Nano on Eestis ka käinud kaks korda esinemas, Viljandi Folgil. See suvi plaanib ta Eestis tuuri teha ja muidugi esineb ta ka Viljandi Folgil. Kontserdile läksime ilma igasuguste eelarvamusteta, teadsime lihtsalt, et mingi folgilaulja on ja meid võlus rohkem see, et ta on Eestis käinud ja Sebastian ütles, et ta on Eestis päris kuulus.
Nano oli juba ise nii tsill tüüp, üritas eesti keeles laulda veidikene ja osasid sõnu teadis ka. Väga väga sõbralik ja tore mees oli. Tal oli hea meel meid näha, sest ta ütles, et ta armastab eestlasti. Viljandi Folgil oli olnud tema kõige esimene suur publik ja teda võeti väga hästi vastu.
Kohe esimene hetk kui ta laulma hakkas vajusid meil Siimuga suud nii lahti ja külmavärinad tulid. Ma ei taha seda kogemust kirjeldada, sest ma lihtsalt lörtsiks selle ära. Ma ütlen lihtsalt nii palju, et kui teil on vähegi võimalust, siis minge ta kontserdile suvel. Teda peab kuulma. See oli minu jaoks selline kogemus, mis tõi mu maapeale tagasi. Mulle tuli jälle meelde, et maailmas on nii palju muud kaunist kui lihtsalt ilusad asjad ja ilusad inimesed.
Muu elu on meil olnud siin ikka nagu alati. Töö ja puhkus. Nalja on kõvasti saanud, aga enam pole midagi meeles. :D
Me otsustasime täna ära, et kuu aega oleme veel Cairnsis ja siis otsime mõne farmi, sest me tahame raha, et enne tagasitulekut veel Taisse ka minna. Ilmselt jõuame koju juunis või juulis. Ma tahaks juulis, aga Siim tahan juunis. No eks me näe kelle võim peale jääb. :D
Mul on täiega kahju, et juba varsti pean Cairnsist ära minema, sest ma armastan seda elu siin, aga kui peab siis peab, muud elu tuleb ka näha.
Uudiseid veel nii palju, et me oleme sattunud kõige hullemate Aasia inimestega ühte majja. Okei, tüdruk on veel enam-vähem, aga see poiss on küll täielik katastroof. Meil kõigil on oma objektid, mida nädalas korra koristama peame. Poisi ülesandeks on kõik põrandad pühkida ja pesta. Ta ei teinud seda peaaegu 3 nädalat. Dor, omanik, rääkis temaga 4 korda, lõpuks väga vihaselt juba. Siis võttis harja kätte ja midagi tegi. Lisaks ta ei pane uksi ka kunagi lukku. Mõned nädalad tagasi kui alumise korruse tüdruk Kim koju tuli, nägi ta et diivanil istus lihtsalt üks narkar naine. Ta oli kõik asjad kappidest välja kiskunud ja playstationi tööle pannud. Kui Kim küsis, et mis sa teed, siis alguses rääkis, et ootab oma sõpra ja näitas P.D ukse peale, P.D on suur korea poiss, kes eriti ei oska inglise keeltki. Kim ütles, et ei ma ei usu, et tema su sõber on. Naine ütles siis, et ta on hoopis koristaja. Lõppude lõpuks läks naine minema alles siis, kui Kim kutsus politsei. Peale seda pani Dor iga ukse juurde sildi, et lukusta uks kui välja lähed. Me kõik teeme seda, aga tema ei pane iial uksi lukku. Ma tulen igal öösel 4-5 ajal koju ja see tagumine uks, mida tema kasutab kogu aeg, on alati lukustamata. Üks öö oli täiesti pärani lahti.
Lisaks kõigele rotivad nad meie toitu. Ükspäev hakkasime sojakastet kasutama, täiesti nullis oli. Ise olime kasutanud 5 korda, aga kui uuesti võtsime siis ei tulnud ühtegi tilka. Täna hommikul hakkasin Siimuga õiendama, et ta kõik mahla oli ära joonud, mis ma olin suure vaevaga eile poest koju tassinud. Tavaliselt Siim eriti ei joo mahla ja mulle tundus kohe imelik, et kuidas ta sai ühe õhtuga peaaegu 2 liitrit ära juua. Siim ütles aga, et see oli juba eile õhtul selline, et tema oli võtnud ainult klaasitäie. Eelmisel õhtul võtsin mina ka ainult klaasitäie, nii et mingi põrguline oli lihtsalt nahaalselt meie mahla ära joonud. Väga vihale ajab, sest niigi raske on neid mahlu mul kaugelt poest koju tassida ja siis juuakse veel ära ka. No kuidas nii saab?
Ja see pole veel kõik. Siimul tuli täna hommikul Nussasaia isu, andsin talle paki kätte ja seekord hakkas Siim minuga riidlema, et miks ma kõik ära olen söönud, jumala tühjaks oli kraabitud. Mina aga olin väga väga ammu ühe saia teinud ja viimane kord kui ma sõin oli Siim mulle ka seltsiks. Me juba varem arvasime, et kumbki meist on väga maias olnud, aga tuleb välja, et need maiad polnud meie vaid jällegi mingi tore pilusilm. Nüüd ma paningi praktiliselt tühja mahlapaki peale sildi: Jungle-Jane’s juice, KEEP AWAY! :D loodetavasti oskavad lugeda….
Kohe hakkan süüa tegema ja siis lähen tööle. Homme ja ülehomme on vaba. Ülehomme tuleb vist suur pidu, sest kõikidel kellega ma tihedalt läbi käin on vaba päev ja me lähme kõik koos välja.
Ja need korealased ei pese kunagi panni puhtaks ja Jun, tüdruk, oleks peaaegu terve maja maha põletanud!! Okei asi polnud vist nii hull, aga ta käis õhtul woolshedis viinakokse joomas ja öösel kui Siim juba magas siis läks tuletõrje alarm tööle. Jun vana purjutaja oli riisi põlema ajanud. Pani vist kell 4 öösel riisi potti aga läks tuppa ära ja unustas. Väga lamp, ta oli panni kraanikaussi visanud, kus oli põlenud riis ja siis kõige peale käterätiku. :D ma ütlen, et nad on ühed imelikud inimesed.
Tuesday, March 24, 2009
24.03.09
Eile oli mul vaba päev ja käisime eesti poistega(2) woolshedis. Täna lähen vist jälle...
Päeval kohtasin poes kahte eesti poissi, nemad vist tulevad ka õhtul peole.
Mu sõber Shane käis täna Australian Idoli eelvoorus, ma ei usu et tema ja ta sõbrad edasi said, aga ma loodan, et nad saavad telekasse, jube naljakas oleks. Ta laulis hästi küll, aga vist mitte nii hästi, et päris lauljatega võistelda. :D
Shane töötab laguunis vetelpäästjana ja ma sain vetelpäästjate vööd kanda ja öelda raadiosse asju!!! Nananaa :D
Rohkem polegi vist midagi rääkida, tööl olen käinud ja päevitanud olen ja Siim on ainult tööl käinud.
Side lõpp.
Saturday, March 21, 2009
21.03.09
Tablelandsi me ei jõudnudki. Me saime linnast välja alles kell 3, kella 12 asemel ja siin läheb juba 7st vaikselt pimedaks, siis mõtlesime, et ei olegi mõtet kaugele minna. Meil läks veel aega kose juures, kus käisime sisse hüppamas. Mina vana argpüks hüppasin ainult väiksest kaljust, aga enamus teisi hüppasid 10 või rohkema meetri kõrguselt. Ma kartsin kaljule ronimist, sinna pidi ronima mingi tarzani-nööri abil ja mul polnud küll selleks julgust.
Teel Mareeba poole sõitsime suvalisest teest sisse ja avastasime täiega ilusa jõeäärse koha, kämpimiskohaks oli ta lihtsalt oivaline. Vedasime kõik asjad autost välja ja panime laagriplatsi ülesse. Täpselt selleks ajaks kui kõik oli valmis, läks kottpimedaks. Küünlaid ega taskulampe meil polnud, süüa tegime kaasavõetud gaasipliidi peal telefoni valgusel. :D pärast panime lõkke ka püsti ja isegi 2 kitarri otsiti välja. Niiiiii mõnus õhtu oli, üle pika pika aja lihtsalt täielik chillout. Kell 10 oli juba selline tunne, et kell oleks nagu 3 öösel, nii kaua olime pimedas istunud ja kõik olime jube väsinud ka, sest me kõik olime eelmisel õhtul töötanud kella 4ni ja juba 10st ärganud, sest arvasime, et 12 saame kodudest välja. Sellepärast vajusimegi kell 1 juba ära.
Kell 8 aeti mind ülesse ja siis oli väike hommikune pesu jões ning hommikusöögiks puuviljad. Panime asjad kokku ja sõitsime Barron Falls’i otsima. Väga kõva elamus oli see, Barron Falls on 260 meetrine kosk ja see oli lihtsalt nii uskumatult võimas. Ma lisan siia minu enda tehtud pildi ka, et illustreerida :
Kui kell hakkas juba 12 saama ja Barron Falls oli ära nähtud, siis sõitsime täitsa Mareebasse sisse ja hakkasime otsima kohta, kust saaks süüa. Hommikusöök oli nii väike olnud, et see andis kõigil tunda. Leidsime restorani Rainforest View, mis sai nime sellejärgi, et väljas terrassil süües on vaade kaugel laiuvale vihmametsale. Päris kaval nimi, haha. Vaade oli sada korda parem kui toit, mis ma tellisin, aga vähemalt sain kõhtu täis. Enne restorani minnes mõtlesime, et peale kõhutäit võiks randa lesima minna, aga kõik olid peale söömist nii väsinud, et ainuke asi millest mõtlesime oli koduvoodi. Hakkasimegi siis tagasi sõitma. Minu arvates oli juba sõit ise täielik elamus omaette. Me sõitsime mägede vahel ja sees ja ümber, teed olid nii singavongalised kui üldse olla saavad, paremale vasakule kurvid üksteise järel pluss veel tõusud ja langused. Mul läks süda vahepeal päris pahaks, täis kõhuga ei ole hea autoga sõitma mina vist. :D
Me kõik jäime tripiga ülirahule ja loodame varsti uuesti minna. Juba inimesed ise olid nii mõnusad, et ainult nendega koosolemise pärast võiks ka minna. Aa ja kokku oli meid 7, minu töökaaslased Tessa, Nathan, Rick ja Davin ning Ricki ja Nathani majakaaslased Adam ja Sarah. Tessa, Nate, Rick ja Adam on Kanadast, Davin on USA’st ja Sarah on Rootsist.
Ja meil oli lihtsalt nii äge rendiauto, täielik vanakooli matkabuss!!!! Sellega olime ka väga rahul. :D
Neljapäeval jõudime poole 2 linna tagasi ja kõik vajusime kodudes vooditesse. Õhtul pidime kõik kohtuma Ricki ja Nathani juures, et koos valmistada üks suur ja maitsev õhtusöök, aga kõik olid nii väsinud, et see jäi ära. Kõik peale minu, sest mina võtsin viitsimise kokku ja läksin kella 8ks Woolshedi Siimuga juttu puhuma, mul oli kodus lihtsalt liiga igav. Tal oli aga liiga kiire, et minuga jutustada ja nii ma siis passisin 2 tundi alumisel korrusel lounge’is, kus töötasid tuttavad poisid, kes pakkusid mulle puuviljashote. Kella 10ks oli mul juba peotuju sees ja kui kell 12 Siim koju tahtis minna, siis vedasin mina teda alt. Ladies Night oli täies hoos. :D
Kaks tundi hiljem aga hakkas meil Katie’ga igav ja me kõndisime koos koju. Siim vana arvutimängur oli ka üleval veel. Tüüp mängib mõnikord 4 tundi järjest arvutiga. :D ütleb küll, et on jah veits piinlik, aga ikka mängib edasi. :D ta ei suuda ise ka uskuda kui mõttetu mäng see Mount&Blade on, aga ikkagi on nii haarav, et ei suuda normaalsel ajal lõpetada. :D
Eile me magasime kaua ja käisime poes ja koristasime ja tegime süüa ja oligi juba õhtu. 10ks läksin tööle ja pool kuus hommikul lõpetasin.
Täna magasime ainult kella 12, sest meil oli eesmärk kella 2ks hiljemalt laguuniäärde jõuda ja natukene päikest võtta. Küll oli raske ülesse mul saada, aga lõpuks olin ikkagi õnnelik, et läksin. 2 tundi päevitasime, enamus aega passisime vees, sest nii mõnus oli. Kell 4 hakkasime sushi restorani minema, sest nii suur isu tuli, aga kõik kohad olid kinni, siis mõtlesime mingi hea hiinaka ülesse otsida, kuid kõik restoranid, mis teepeale jäid olid suletud, avati alles tunni aja pärast. Mõnikord lihtsalt ei vea.
Täna olen ma suures elevuses, sest täna hommikul vara saabusid Cairnsi minu tuttav poiss Karel koos oma sõpradega ja õhtul tulevad nad Woolshedi. Lõpuks ometi keegi, kellega saab eesti keeles rääkida. :D ja lõpuks ometi näevad mu töökaaslased ka, et me Siimuga polegi Eestimaa ainukesed elanikud. Peaaegu mitte keegi pole varem eestlast kohanud. Kõik teevad kogu aeg meie üle nalja ka, et kas teil seal Eestis muusikat ikka on vä, me ei tea küll ühtegi eesti bändi? Kas teil seal eestis cd’ ka on vä, või ainult kassetid? Kas teil Eestis elekter on vä? :D Ma ühe korra ütlesin Grahamile ja Adamile, et kui nad veel jätkavad, siis nad teevad ennast nii lolliks, sest Eesti on kõrgeltarenenud ja meil on e-riik ja meil on isegi e-valimised. Siis need lollid harimatud austraallased jäid vait. :D
Aga tegelikult nad ei ole seda kordagi halvustavalt mõelnud kui nad selliseid nalju on teinud, tegelikult on väga palju just huvitunud Eestist ja nii paljud tahavad kindlalt Eestisse tulla. Just sellepärast, et nad pole sellisest riigist väga midagi kuulnud ja tahavad ise üle tekkida, kuna neil on reisimine juba nii hinges. Chris ja Jake tulevad vist juba suvel Eestisse. Paljud teised on ka öelnud, et tahavad kindlalt tulla, aga ma ei tea, kindlasti osadel läheb see soov ajapikku ära. :P
Ja muideks, üks mu tuttav ütles, et ta kohtas oma hostelis kahte Soomlast ja nad olid kõik seal arutanud, et kuhu võiks veel reisida ja soomlased ütlesid, et ära elusees mine Eestisse, nii nõme koht, täiega mõttetu ja kurjad inimesed ja kole ja ma ei tea mis kõik veel. Nii, et jah, armsad naabrid meil. :D aga samas jällegi ta oli kohanud iirlasi ja nemad ütlesid just, et kindlalt reisi Eestisse, nii sõbralikud inimesed ja ma ei tea mis kõik veel, täielik vastand soomlaste jutule. Neid olid suvalised eesti inimesed oma kodudesse öömajale lasknud ja terve reis oli olnud ülipositiivne.
Jutt saigi vist otsa.
Aa, täna oli meil 36 kraadi. Mõnna mõnna.
Tuesday, March 17, 2009
18.03
Kiire postitus, enne kui ma usside ja ämblike kaissu magama lähen.
Eilne õhtu oli hullumaja, nii palju inimesi oli Woolshedis, aga kõik on vaeseks jäänud, ma sain ainult 20 dollarit.
Igatahes, üks naine küsis mult, et kust ma päris olen. Kui ta kuulis, et Eestist, siis ta läks päris hulluks ära. Ta parim sõbranna on päris Eestist ja ta on ise ka Eestis käinud. Hakkas mulle Tanel Padari Welcome to Estoniat laulma ja värki. :D väga äge. Saatis kohe sõnumi oma sõbrannale ja see sõbranna tervitas mind ja saatis mulle kallistusi. :D suht naljakas oli. See naine oli niiiiii vaimustuses minust nagu ma oleks mingi ilmaime. :D
Aga mis tänasesse õhtusse puutub, siis mul ei ole ei magamisalust, magamiskotti ega ka patja. Mu ainus peaalune asi on pusa, mille ma võtan ka ainult sellepärast kaasa, et oleks midagi pea alla panna. Tõotab tulla huvitav õhtu.
Varsti annan teada kuidas läks, ma nüüd lähen ! pakaaa
17.03
Happy Saint Patrick’s Day!!!!
Täna on jälle aussidel põhjust palju juua. Juba päeval kui ma laguuniäärest tulin, siis kõik pubid olid paksult rahvast täis, kõigil inimestel naljakad mütsid peas, näod värvitud, õlled käes ja meel hea. Ei tea, mis küll Woolshedis täna toimuma hakkab. Mina igatahes tunnen juba raha lõhna :D
Enda Big Night Out’i loo jätkuks siis nii palju, et mind ei vallandatud. Turvamehed teadsid rääkida, et mind ei vallandatud ainult sellepärast, et ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus, aga no see on nende fantaasia. Sean ütles mulle, et ta lasknud mind lahti, sest uskus, et ma ei tahtnud meelega sisse hiilida. Turvamehed palusid vabandust, et nad olid minuga nii karmid olnud. „Meie töö on kuri olla.“ Baker ütles lihtsalt, et ta lollitas. Ahahah jube hea nali ikka.
Siim sai alates tänasest rohkem tunde tööjuures. Nüüd alustab ta mitu päeva järjest kella 1st ja see nädal saab kokku töötada üle 40ne tunni, mida on kaks korda rohkem kui varem. See tähendab muidugi seda, et Siim läheb tööle siis kui mina magan ja mina jõuan koju siis kui Siim magab. :D
See tähendab ka seda, et Siim ei saa homme tulla Tablelandsi. Mina, osad mu töökaaslased ja nende mõned sõbrad rendime homme kaks suurt van’i ja sõidame 2 tunni kaugusele Tablelandsi. Seal on vihmametsad,kosed ja kõike muud kaunist. Ööseks jääme sinna campima ja järgmisel päeval tuleme tagasi. Ma olen väga väga ärevuses, aga ma kardan dengi feverit, mida levitavad moskiitod ja ma ei saa ennast pikkade riietega kaitsta ka, sest mul olid kaasas ainult kahed pikad püksid, mis ei ole valged ja need ka rotiti ära. :D
Dengi fever on väga hull haigus, sest see võib peaaegu nädalaks põhja nii alt lüüa, ainult oksendaks ja kõht on ka lahti. Meie majaomanik põdes seda mõni aeg tagasi, ta nägi pärast haigusenädalat väga kõhnake välja. Vot kuidas võib üks väike moskiito inimesele mõjuda.
Kohtume siin blogimaal uuesti neljapäeval! (kui ma viitsin siis kohe kirjutama hakata) :D
Saturday, March 14, 2009
14.03.09
No mis toimub???? Eilne õhtu oli kahtlemata kõige veidram üldse, mis siia maani siin Austraalias olnud on.
Läksin õhtul peole, kõik oli väga tore. Ühel hetkel hakkas mul igav ja läksin õue, kohe klubiukse kõrval on pitsakoht, kus töötab meie sõber Davin. Rääkisin temaga juttu ja samal ajal tuli üks poiss mu juurde, ta tundis mu ära, et ma töötan Woolshedis ja ütles, et veab sul, sa saad sisse ja välja kõndida nii palju kui tahad ja siis kõndis minema. Ma mõtlesin, et mis see küll pidi tähendama, sest ma olin esimest korda väljas, aga no ma ei teinud sellest välja. Kohe nägin, et ukse ees oli Baker, kes on turvamees. Läksin temaga juttu rääkima ja küsisin veel, et mis see pidi tähendama, et enam ei lasta inimesi sisse. Ta ütles, et jah peale 3 ei või enam kedagi sisse tagasi lasta. Natuke aega rääkisime juttu ja ma ütlesin, et ma lähen nüüd sisse tagasi. Ta ütles, et ei ei sa ei saa minna. Endal oli selline nägu peas nagu teeks nalja. Ma ütlesin, et ahahha jaa jaaa, kuule ma nüüd lähen. Siis ta ütles, et ei sa ei saa minna. Ma küsisin teiselt turvamehelt, et kas ma tõesti ei saa sisse minna, ta ütles, et ei saa jah. Endal oli irvitav nägu peas. Ma arvasin täiesti siiralt, et nad teevad minu üle nalja, kuna ma ei suutnud mõista, et miks ma ei peaks sisse saama. Ma ju töötan seal, miks ma ei saa sisse? Ma ütlesin, et hahaha, saan küll sisse, ma kasutan köögi ust ja jooksin köögi poole. Läksin köögist läbi ja üks sõber alt baarist hakkas mulle staffi ust lahti tegema kui turvamees tuli vastu ja käskis mul välja minna. Siis mulle hakkas alles koitma, et oi midagi on väga valesti. Ta oli nii ülbe. Ma ei suutnud ikkagi aru saada, et miks ma ei saa ülesse. Alguses arvasin, et äkki ta ei tunne mind ära ja käsib mul ära minna, sest see on töötajate uks, aga kui ma alla jõudsin, siis seal ootas mind vihane Baker. Täiesti lõpp milliseks ta oli muutunud, ta oli nii pühaviha täis. Ütles teisele turvamehele, et võta tal kasvõi juustest kinni ja vea ta välja ja siis sikutas mu patsi lahti. Ma läksin rahulikult välja ja küsisin, et mis toimub. Nad karjusid mulle näkku põhimõtteliselt, et me ütlesime sulle ju, et sa ei või sisse minna. Kao minema, sa ei tööta enam siin. Mul jäi karp nii lahti, täiesti lõpp:D ma ütlesin Tonyle, veel üks turvamees, et ta tooks mu koti ülevalt ja kutsuks Seani, manageri, et ma saaks talle ära seletada, mis toimus, sest ma tõesti arvasin, et nad lollitavad minuga. Ma polnud iial varem kuulnud kella 3 seadusest ja ma ei osanud hinnata selle olulisust. Terve aja kui ma seal Tonyt ootasin, üritasin ma selgitada, et ma tõesti arvasin, et nad lollitavad minuga ja see oli lihtsalt loll arusaamatus, nemad aga ei teinud minust välja, passisid käed ristis ülbete nägudega otsa lihtsalt. Tony tõi mu koti ja ütles, et Sean räägib minuga homme. Tema oli õnneks rahulik ja rahustas mind ka, et ei ole hullu ja mine nüüd koju. Ma ei saa aru mis nendel teistel hakkas. Ma pole üldse selline inimene, kes meelega pahandusi otsib. Minu jaoks oli see nii suur šokk, ma hakkasin teel koju nutma ja mõtlesin kogu aeg, et mis ma nüüd teen, homme mind vallandatakse. Siim kõndis mulle vastu ja ei suutnud uskuda kogu seda lugu. Tema niigi vihkab Woolshedi ja nüüd veel sellised lood otsa. Pluss teel koju nägime minu töökaaslast Deani, kes oli just Sabrina koju viinud. Keegi oli ilmselt Sabrina joogi sisse midagi pannud, sest ta oli täiesti sodi ja ta oli ainult paar jooki joonud. Lisaks veel kõigele sellele draamale sain ma täna hommikul Tessalt, enda töökaaslaselt, sõnumi, et tema visati ka eile välja. Põhjust ma veel ei tea, aga eks täna õhtul kui tööle lähen, siis saan teada.
Alles ma kiitlesin, et kõik on siin nii hästi ja nüüd siis selline draama. Hetkel mõeldes on see minu lugu väga halenaljakas, sest kuidas ma sain nii naiivselt arvata, et nad naljatlevad kui see on nii tõsine seadus, aga mis tehtud see tehtud, eks ma lähen täna tööle ja vaatan mis nad seal minuga teevad. Õnneks Dean kutsus mind endale kampa jalkat vaatama enne kella 12st kui me tööd alustame, siis ma ei pea üksinda nendele kurjadele turvameestele otsa vaatama.
Eks ma annan siis varsti teada, kas ma olen veel Woolshedi oodatud või ei :D
Friday, March 13, 2009
Tuesday, March 10, 2009
10.03
Hellõu. Ma pole peaaegu kuu aega kirjutanud, aga ausalt see pole olnud minu süü. Mu arvuti oli päris kaua rivist väljas, aga täna saime selle täitsa tervena tagasi.
Peaaegu 2 nädalat ootasime, et mu töökaaslased tõmbaksid meile windowsi ja paneksid selle plaadile, sest meie majakaaslane, kes uuris arvutit, ütles, et meie Windows on vigane ja peame laskma uue tõmmata. See oli aga väga mõttetu ootamine, sest majaomanik Dor, kes uuris ka veidikene arvutit, ütles, et me peame arvuti ikkagi professionaali juurde viima.
Ajalehest saime ühe arvutimehe numbri, võtsime takso ja sõitsime kohale. Ta proovis ühtpidi ja teistpidi aga ikkagi tööle ei saanud ja ütles, et kõvaketas on nii sodi, et seda enam kasutada ei saa ja et kõikidest asjadest olen ka ilma. Suht lootusetu tunne oli, aga ta ütles, et tahaks arvuti ikkagi ööseks enda kätte jätta. Mõnikord pidi aitama see, kui kõvaketta ööks külmkappi panna.
Me olime igasuguse lootuse kaotanud. Ta ütles, et ainuke võimalus asju tagasi saada on 12 tuhande kroonine protseduur millega saab osad asjad kõvakettalt kätte. Teine võimalus oli lihtsalt uus kõvaketas osta, see maksis 3000 krooni. Me ei teadnud üldse mida teha, sest eestis saaks ma selle tasuta ümbervahetatud, kuna garantiiaeg veel kehtib.
Hakkasime kurvalt linnapoole tagasi jalutama, taksot ei raatsinud enam võtta. Õnneks üks tore mees oli nõus meid peale võtma kui me temalt teejuhiseid küsisime. Ta oli Šveitsist pärit lendur, kes on juba mitukümmend aastat Austraalias elanud. Kunagi nooruses töötas ta Soomes ja Rootsis ka, nii et ta teadis väga hästi mis maa Eesti on. Ta pakkus välja, et võib meid nädalavahetusel vihmametsa tripile viia, kui me bensiini eest maksame. Ta teab väga palju kohti ja on nii mõnigi korda enda sõpradele tuure teinud. Me ilmselt haarame sellest võimalusest, kuna mäed olid seal metsikult ilusad. Siit linnast vaadates tunduvad mäed küll võimsad, aga eile sattusime me täitsa mäe jalamile ja see oli midagi fantastilist. Vaated olid nii ilusad ja õhk oli hoopis teistsugune. Täielik troopika. Väga tahaks juba minna.
Täna hommikul kui ärkasime, saime sõnumi arvutimehelt. Maailma parim äratus. Tal oli õnnestunus kõvaketas korda saada. Kõik asjad on alles ja pidime maksma ainult 150 dollarit. Imemees. Me oleme talle lihtsalt nii tänulikud. Me ei oleks iialgi osanud arvata ega loota, et ta selle korda saab, aga nagu näha, siis külmkapp teeb imesid. :D
Nii palju on juhtunud selle peaaegu kuu aja jooksul aga mul pole enam eriti midagi meeles. Minu parim sõber siin Aussimaal, Chris Iirimaalt, läks tagasi koju, sest tema viisa sai otsa. Nüüd mul pole enam nii lahe tööl olla, aga ei ole hullu. Paar head sõpra on mul seal veel ja teised on niisama tsillid. Isegi Sabrina pole minuga õiendanud üldse. Peale seda kui Jamie töölt lahkus on ta minuga väga kena olnud. Ja meil on ühine kodutee kaa, nii et me päris tihti jalutame koos koju ja saame üksteise kohta jälle midagi uut teada, tal on näiteks kodus Saksamaal 3 hobust. Päris vinge ju. :D võib-olla ta on nüüd minuga kena, sest ma oskan asju ja ei pea tema käest kogu aeg küsima ja üks uus tüdruk on meil tööl, äkki ta terroriseerib nüüd teda. :D
Tööl on mul lood hästi, 100 dollarit tippi õhtu kohta pole harv juhus. Nüüd paar viimast päeva on olnud ikka poole vähem, aga ma töötasin eelmine nädal nii palju, et täna, palgapäeval, peaks ma rikkaks saama.
Pühapäeval tahtsime minna langevarjuhüpet tegema, aga kahjuks oli meil siin tsüklon ja orkaan läks väga lähedalt läbi, seetõttu ei saanud me minna. Aga nüüd me leppisime juba töökaaslastega kokku, et lähme uuele katsele laupäeval. Ma arvan, et me ei saa jälle alates neljapäevast magada. Elevus on nii suur.
Woolshedil on igasuguste firmadega sellised diilid, et nemad saavad tasuta jooke ja meie, kes me woolshedis töötame, saame odavamalt nende teenuseid kasutada. Näiteks langevarjuhüppe saame teha kaks ühe hinnaga. 300 dollarit hoiame lihtsalt kokku. Jube tore ikka. Me saame Great Barrier Reefile tasuta snorkeldama minna. Sukeldumise võtame ka varsti ette. Enne vist käime vihmametsa tripil ära. Oh, ei suuda kohe otsustada, siin on jube jube palju teha. Aega ja raha võiks palju rohkem olla. Kaks classyt mu tööjuurest Nathan ja Rick, kes on peaaegu meie naabrid, käivad päris tihti vihmametsas waterfallides ujumas. Seal on vinged kaljuservad, kust saab sisse ka hüpata. Ühel heal päeval kui nad jälle lähevad, lubasid nad meid ka kaasa võtta.
Elu on siin nii ilus. Ilm on hea, palk on hea, inimesed on toredad, maja on meil jube hea. Arvuti sai ka korda ja ma ei saaks lihtsalt millegi üle vinguda. Meie elu siin on täiuslik. Mul on kahju teist kõigist, kes seda elu siin kogeda ei saa. Ma ütles ausalt, et ma kadestan neid inimesi, kes siia sündinud on ja mul pole ikka veel mingit tahtmist Eestisse tagasi tulla. Muidugi ma igatsen sõpru ja pere aga ma külastan teid kogu aeg oma unenägudes. Ma olen vähemalt 10 korda näinud unes, kuidas ma tulen Eestisse teile külla ja siis sõidan järgmisel päeval tagasi Austraaliasse. Iga kord on mul tekkinud selline paha tunne, et miks ma küll Austraaliast tagasi tulin kui ma ei jõudnud seal isegi midagi teha. Õnneks meil on veel 8 kuud jäänud siin olla. Iseasi kas me peame nii kaua vastu. :D
Ma olen nii palju kordi mõelnud, et okei selle asja jätan meelde ja kirjutan blogisse, aga nüüd kui vaja kirjutada, siis ei tule midagi meelde. Ma kindlasti haaran nüüd võimalusest kui arvuti on terve ja kirjutan palju rohkem. Loodetavasti teile praeguseks piisab.
tsau!