17.05.09

Oih juba on kuu aega möödas vä ? :D

On olnud häid ja halbu aegu. Meie parimad sõbrad Nate, Rick ja Tessa lahkusid Cairnsist 2 nädalat tagasi.Tessal sai viisa läbi ja läks koju, ning Rick ja Nate reisid Gold Coastile. Nii kurb oli, ma vihkan selliseid hetki.

Vähemalt kolis meie majja äge kanada paar Jaymi ja Adam, nendega teeme grilliõhtuid kogu aeg. Jaymi sai Woolshedi tööle ka, nii et nüüd on topeltlahe tööl. Üldse on meie maja elama hakanud, kõik koos pidevalt istume aias ja grillime. Nüüd kui korealasi pole on elu palju lahedam siin. Ainukesena käib närvidele Iirimaalt pärit Tom, kes on 30 aastane luuser. Sööb teiste toitu, ei lase magada, ei korista ja on niisama jobu. 

Tööl läheb mul väga hästi, tunde saan hullult. Eelmine nädal ja see nädal oli ainult 1 vaba päev. Järgmine nädal pole ühtegi vaba päeva.

Mind muideks edutati ka :D ma töötan nüüd üksinda balcony baaris, mis on klubi teises otsas. Tööpäev algab mul 6.30 ja lõpetan 3 ja 5 vahel tavaliselt. Tunde saan palju ja raha ka normaalselt. Kui on kiire, siis on väga mõnus, sest ma olen ümbritsetud kahelt poolt akendega ja hullult kiiresti tuleb tegutseda, seega aeg läheb väga ruttu. Esmaspäevast kolmapäevani on üldiselt seal igav, sest inimesi pole nii palju kui neljapäevast pühapäevani ja enamus aega veedan ma telekast muusikavideoid vaadates või daiquirit rottides.

Mind ja Siimu valiti õppevideot ka tegema. Minu filmivõtted algavad esmaspäeval ja kestavad kuni kolmapäevani. Ma ei tea miks nad mind valisid, aga ma võtsin pakkumise vastu, sest nad maksavad selle eest ja raha on meil palju vaja. Hiljem küsis Paul Siimu käest ka, et kas ta oleks nõus tegema õppevideo köögitoimetuste ja classyde töö kohta. Ma veel päris täpselt ei teagi kuidas see välja hakkab nägema, aga point on selles, et neid videoid hakatakse näitama igale uuele töötajale, kes Woolshedi tööle tuleb. Uhke värk tuleb sellest vist, mitu kaamerameest ja puha. Minu tööks on õpetada baari avamist ja sulgemist ja kõike mis vahepeale jääb. Õnneks me seal rääkima ei pea midagi, mingi tüüp räägib peale.

Ja kes veel ei tea, siis meie tripp Aussimaal lõppeb 10 juuni, mil istume lennukisse, et sõita kaheks nädalaks Bangkoki. Me pole veel otsustanud mida seal teha, nii et kui keegi teab rääkida, et mida peaks kindlasti nägema ja tegema, siis andke teada! Bangkokist hakkame Eesti poole sõitma 25 juuni, 12 ajal õhtul jõuame Soome ja 26nda hommikul tuleme laevaga koju.

Ma tahan küll koju tulla, aga samas ei taha ma Austraaliast lahkuda. Siin elatud aega on olnud lihtsalt rohkem kui imeline. Vähemalt ootab meid eest tripp Taimaale, seda ootame ka väga. Iga päev 4 dollari eest tunniajaseid massaaže ja 3 korda päevas maailma parimat toitu.

Ilmast ka: meil sadas üle nädala aja järjest vihma ja me olime lõpuks Siimuga nii jumetud, et jube. Täna saime üle kahe nädala natukene päevitatud ja meel on kohe hea.

Ja veel üks uudis: Siim sai minu töökaaslaseks. Ta sai poole kohaga classy töö. Töötab kahel õhtul nädalas. Ta tahtis seda tööd sellepärast, et tema boss ei andnud talle köögis normaalselt tunde. Samal ajal teised said nii palju tunde, et ei jaksanud neid ära tehagi. Peale seda kui Siim sai ülesse baari tööle, siis tema boss ütles talle: ah et oled classy nüüd jah? Ära loodagi, et ma sulle nüüd hommikuvahetusi annan! Varem andis ainult ühe hommikuvahetuse nädalas, parimal juhul kaks. Lollakas väike kääbik on ta. Ebameeldiv, ebaintelligentne ja ülbe mees on. Täielik näide sellest, milline üks peakokk ei tohiks olla. Kõiki oma töötajaid kohtleb nagu kaltse, Siim jääb talle millegipärast kõige rohkem ette. Uskumatu mida ta on Siimule öelnud ja teinud. Te ei taha seda isegi teada! Mul on temast lihtsalt kahju, õnnetu mees on, kadedus tekitab kibestumist vist.

Ma praegu lõpetan ja anna varsti teada, kuidas filmivõtted läksid! :D 

18.04

Jälle on nii palju aega mööda mu viimasest postitusest ja väga raske on meenutada asju, mida olen tahtnud kirja panna. See pole minu süü, mul on jubedalt kiire olnud lihtsalt. Haige olin ja sukeldumiskursust tegime, mis oli lihtsalt imeline, ning töötanud olen.

Teisipäeva õhtul lõpetasin töö, sain kaks tundi magada, ning pidin juba ärkama, et Great Barrier Reefile minna. Järgmisel päeval pidime 6 ärkama, et jälle sukelduma minna, õhtul kui tagasi tulime, siis pidime veel testi tegema ja peale seda jooksin mina otsa tööle. Ma olin 24 tundi üleval ja lõpuks kui voodisse sain, siis mõtlesin, et magan õhtuni välja, aga juba kell 12 äratas kallis Siimuke mind ülesse. Ütles, et anna andeks, ma kustutasin kogemata kõik su pildid arvutist ära. Ma sain šhoki ja enam ma edasi magada ei saanud.

Pilte mul enam pole, ta ei leidnud neid prügikastist enam ülesse. Läinud, mis läinud. Kui keegi oskab öelda, mida veel teha võiks, siis ma kuulan huviga. Õnneks mul olid osad pildid plaadile kirjutatud pärast seda kui arvuti ära parandati, aga viimase kuu aja pildid läksid kõik…. No lihtsalt nii kahju.

Sukeldumiskursusest siis nii palju, et kaks viimast päeva käisime Great Barrier Reefis sukeldumas. Doril on suur ja uhke paat ja sellega käisime merepeal. Cairnsis sadas vihma, aga merepeal oli ilm parem, pilve tagant paistis veits päikest. Kuidagi väga salakavalalt tuli see päike, ma põlesime niimoodi näost ära, et ei saanud magada ka. Eile tuli nahk ka maha. Siimule tulid õlgade peale lausa villid ja nüüd need kohad näevad välja nagu ta oleks kiiritada saanud. See on ausalt väga jube. :D

Teisipäeval sõitsime paadiga High Islandi lähedale, sõime, panime varustuse selga, hüppasime vette ja alustasime sukeldumist. Ma ei hakka isegi vaevama oma pead, et siin kirjeldada mida nägime, see kõik oli selleks liiga imeline.  Sukeldusime umbes 45 minutit ja siis tulime tagasi pinnale, sest õhk hakkas otsa saama. Veest välja tulles olime me paadist natukene kaugemal ja hakkasime siis ujuma. Me ujusime täiesti kindlalt üle tunni aja. Vool oli lihtsalt nii mega kõva, saputa nii kõvasti lesti kui jaksad, aga koha pealt lihtsalt ei liikunud. Lõpuks ujusime kaldale, seal oli vool väiksem, mööda kallast ujusime paadini ja siis risti üle voolu, nii saime mina ja Dor ka lõpuks paadile, kus Siim ja Dori naine Rebecca olid meid juba 20 minutit vähemalt oodanud. Ma ei tea kuidas me küll nii kehvakesed olime. :D peale seda sõime lõunat ja sõitsime High Islandi teisele poolele. See oli täielik paradiisisaar. Iga pool ümberringi olid pilved, aga seal paistis päike. Võtsime maskid ja lestad ja läksime snorkeldama. Hästi hästi mõnus päev oli.

Kolmapäeval korjas Dor meid jälle kell 7.30 peale, käisime tema kodust läbi, haakisime paadi auto külge ja sõitsime jälle kohta, kus sai paadi vette lasta. Paadiga sõitsime järgmisele saarele, mille nime ma ei mäleta, aga see oli eelmisest veelgi ägedam. Ajasime varustuse selga ja sukeldusime. Selle saarekese ümbrus oli veelgi ägedam. See oli lihtsalt nii imeline. Uskumatu kui kaunis on veealune maailm. Vesi oli täiesti läbipaistev ja selge, nähtavus oli umbes 8 meetrit.  Nii palju ägedaid tegelasi nägime. Lõpuks tulime pinnale ja ujusime saarele. Sealt korjasime hästi vingeid merekarpe ja koralle. Siis oli vaja jälle raske varustus selga ajada ja sukeldusime ning ujusime kuni paadini. Ma nägin merikilpkonna ka, seekord hästi suurt. Nii nunnu loomake oli. Peale lõunasööki hüppasime Siimuga tagasi vette, sest paadi kõikumine ei olnud just meeldiv, ja snorkeldasime veidike. Kui ma tagasi paati läksin ja kinnises ruumis riideid vahetasin ning tagasi välja läksin, siis ma oleks peaaegu oksendanud. Ma ei tea mis juhtus, aga ma arvan, et see umbsus, mis sees oli ajas mul südame nii pahaks. Ma kannatasin 4 minutit vähemalt, et mitte üle paadi oksendada, sest nii piinlik oleks olnud. See oli jube, sest mul jubedalt refleksid käisid juba. Õnneks Dor hakkas kohe paadiga sõitma ja tuul, mis näkku tuli aitas väga hästi.

Koju jõudes pidime õppima arvutamist, et kui sügaval kui kaua võib sukelduda, nii et õhk otsa ei saaks. Kui see oli selge, siis Dor andis meile testid kätte ja oli vaja astuda viimane samm, et endale PADI sukeldumislitsents saada. Kolm a4 paberit, täidetud küsimuste ja valikvastustega, ei olnud midagi hullu, isegi liiga lihtne mu meelest. Ma tegin tegelikult 2 viga ka, aga Dor oli ülirahul, et mul nii hästi läks. Eile saimegi oma ajutised kaardid kätte, aga 2 nädala jooksul peaks saabuma õige kaart, pildiga ja puha. Ma seda pilti eriti näha ei tahaks, see tehti meist peale teist päeva kui meie näod oli tulipunased ja kui me olime üliväsinud, ma arvan jah, et suht kobedad pildid peaksid tulema. :D

Neljapäeval kui ma töölt koju tulin, siis uks polnud lukus. Astusin sisse ja hakkasin vannituppa kohe minema. Koridor oli pime, aga diivanist mööda minnes nägin ma, et mingi must naine magab seal. Ma sain jubeda šhoki, sest mõnikord aborigeenid magavad siin meie maja ees, üle raudtee. Nad on suht nahaalsed inimesed ja seega ma olin täiesti kindel, et üks aborigeen oli lihtsalt lahtisest uksest sisse astunud ja tuli meie diivani peale magama. Jooksin ruttu meie tuppa ja äratasin Siimu ülesse. Ütlesin, et mingi aborigeeninaine magab meie diivani peal. Me mõtlesime tükk aega mida teha, ma ütlesin, et ma tahan enne pilti teha kui sa ta ülesse äratad. :D aga patakad olid tühjad ja telekapult vedeles selle naise ees, nii et seda ma ei julgenud ka võtta. Läksime siis sellele naisele lähemale ja Siim äratas ta ülesse ja küsis, kas tal on kõik hästi, et miks ta magab seal. „ma lihtsalt tahtsin siin magada“ tuli vastuseks. Me tema nägu veel sellel hetkel ei näinud ja arvasime ikka veel, et see on mingi suveline naine, aga juba järgmisel hetkel saime aru, et see on see sama tüdruk, kes paar päeva tagasi meie majja kolis. :D väga halenaljakas juhtum. Naljakas, et ma kohe selle peale ei tulnud, et see on äkki see uus tüdruk. Lihtsalt see diivan on üliväike, kahe istmega ainult ja ta magas seal nii kahtlaselt jalad harkis ja mingi imelik lapp oli peale tõmmatud, ma olin täiesti kindel, et mingi tüüp tänavalt on tuppa magama tulnud. :D Hommikul see tüdruk vabandas, ütles, et ta jõi õhtul liiga palju veini ja vajus diivanisse ära. :D

Eile käisin tööl jälle. Meil on uus tüdruk seal, sest Jen reisis edasi. Tema nimi on Mary ja ta on 26 ja ta on väga tore tüdruk… jah tüdruk, sest ta näeb välja nagu 17 mitte 26. :D kogu aeg kui ma temaga räägin, siis mul hakkab pea kummitamas see: Mary had a litte farm iiaa-iaa-oooo.

See nädal töötan ma 40 tundi, päris hea. Kuu lõpus lähevad veel 2 plikat ära, lõpuks hakkan vist normaalselt tunde saama.

Ja täna on mul vabaaaaaa, üle pika aja on mul vaba päev ja ma ei pea midagi tegema, nii mõnus.

Siim otsib praegu endale uut tööd, sest tema saab meil ainult 20 tundi nädalas, samal ajal kui uued tüübid saavad temast 2 korda rohkem.

Mul ei tule rohkem midagi meelde. Tsau-pakaa!

13.04

Ma olen alates eilsest väga haige, nii halb pole mul juba ammu olnud. Kella 10st pidin tööle ka minema ja töötasin 6ni hommikul, nii hull piin oli kogu aeg. Mul oli vist isegi palavik vahepeal, aga ma pidin töötama, sest mul on raha vaja. Langevarjuhüppe ja sukeldumiskursuste peale läks meil palju raha ära ja sukeldumise pärast küsisin ma 3 vaba päeva ka, nii et mul oli hädasti vaja eilseid töötunde, et normaalselt jälle edasi elada.

Kaks naljakat asja juhtus eile. Ma olin naiste wc’s ja kuivatasin käsi ning nägin silmanurgast, et keegi mees tuli sisse. Tal olid hästi  lühikesed juuksed ja pikk triiksärk ja lohvakad püksid, kui ta minust teiselt poolt mööda läks, siis ma ei vaevunud enne otsagi vaatama, vaid lihtsalt ütlesin „ vabandust, te olete vales wc’s“. Järgmisel hetkel ütles see inimene mulle otsa vaadates: „vabandust?“ ja siis ma alles märkasin, et tegu oli väga meheliku naisega, kuid siiski naisega. :D mul oli niiii piinlik. :D Vabandasin ja läksin ruttu minema. :D

Teine nali oli see kui üks naine ostis viinakoksi. Ma küsisin temalt 7 dollarit. Ta andis mulle pihutäie raha ja ütles, et otsi ise, sest ma ei tea milliseid rahatähti sa tahad, ma olen AMEERIKAST. :D hahha, väga ülbe minust vist, aga minust väljus suur naeruturtsatus.

Loodetavasti tundusid teilegi need seigad naljakad, sest ma ei suutnud praegugi naeru kinni hoida kui nendest kirjutasin. :D

Ma lähen tagasi voodisse. Haigus sakiiib! 

10.04.09

Head munadepüha! Mulle tähendab see päev vaid seda, et ma saan topeltpalka. :D

 

Kolmapäeval pidime jälle ärkama kell 7 ja juba kell 8 algas meil tund Doriga, tegime teste ja õppisime sukeldumisteooriat. Tunni aja pärast panime asjad kokku ja sõitsime Tablelandsi, vanasse vulkaani sukelduma. Õppisime päästmist ja vesti äravõtmist vee all ja sukeldusime niisama oma lõbuks ka. Päev koosnes kahest sukeldumisest. Vahepeal käisime söömas ja kõndisime niisama vihmametsas ringi, et soe hakkaks.  Päev otsa sadas.

Otsustasime järgmise päeva vahele jätta, sest me mõlemad olime tõbised ja haigena ei tasu sukelduma minna. Täna hommikuks oli kokku lepitud, et Dor võtab meid 7.30 peale ja sõidame Great Barrier Reefi. Kohe kui ärkasime ja aknast välja vaatasime oli vaatepilt masendav. Taevas oli hall ja aina sadas. Helistasime Dorile, et küsida, kas on ikka mõtet sellise ilmaga minna. Ta ütles, et vihm ei muuda midagi ja võiks ikka minna. Kümme minutit enne poolt helistas ta meile ja ütles, et peame ikkagi edasi lükkama reisi, sest tuul on liiga kõva. Selleks ajaks olime me juba söönud ja pesnud ja valmis minema, aga uni oli ikka silmis, nii et läksime hea meelega tagasi magama.

Lõuna ajal polnud meil muud teha kui läksime kinno Slumdog Millionaire’i vaatama. Pilet oli ainult 8 dollarit, nii tore. Coca-Cola Plaza on küll ikka suurem ja uhkem kui Cairnsi kino ja terve saal oli nii külmaks aetud, et enamus aega lõdisesime. Nüüd on mul metsik nohu ja see ei lähe kindlasti enne 2 nädalat minema. Sukelduda nohuga on väga väga halb.

Sukeldumiskursusega saame jätkata alles siis kui ilm on ilus, ju vist järgmine nädal. Ongi parem, sest siis saan natuke tervemaks ja töölt saan uued vabad päevad küsida, et saaks ikka ööl enne minekut magada ka.

Täna kolisid meie lemmikud aasialased ka välja. Piduuuuuuuu!!!! Kes nüüd küll meie nussat ära sööma hakkab ja meie kinnist saiapakki lahti kisub ja üritab enda meelest niimoodi uuesti sulgeda, et keegi aru ei saaks? Uus nussa oli ka juba peaaegu ära söödud, no ju oli sai ka neil puudu! :D 

07.04

Täna pidime kell 7 ennast ülesse ajama ja kell 8 võttis Dor meid peale. Sõitsime arsti juurde, kus mõõdeti vererõhku, kopsumahtu, pikkust ja kaalule pandi ka. Kõige selle eest küsiti 50 dollarit, isegi arst ütles, et see on nii mõttetu test. :D

Edasi sõitsime Dori koju ja laadisime sukeldumisvarustuse auto peale. Alguses pidi üks tüdruk ka meiega koos ühel kursusel olema, aga millegipärast teda ei olnud, nii et me oleme Dori ainukesed õpilased. Me oleme ülimalt rahul, et valisime tema firma, sest kui me oleks läbi suure firma läinud, näiteks Prodive’i, siis ühel kursusel oleks olnud 30 inimest vähemalt. Kui on üks õpetaja 2 inimese kohta, siis saab kõik ikka väga hästi selgeks.

Dor üllatas meid ka täna, me teadsime, et peame tänase ja homse päeva laua taga, raamat ninas istuma, aga ta viis meid kohe järve. Vees õppisime põhilisi märguandeid ja mida teha siis kui mask läheb vett täis või kui hapnikuvoolik tuleb suust ära. Õppisime hõljuma ka, päris keeruline tegelikult. Palju asju on vaja meeles hoida ja liiga kiiresti ei tohi välja tulla jne. Sukeldusime ka, kõige sügavam koht kus käisime, oli 6 meetri sügavusel.  Jõgi ise oli ilus, puhta veega ja see äär kust meie ujusime oli ümbritsetud suure suure kiviseinaga. Ma nägin väikest kilpkonnapoissi ka, nii kiiresti ujus minema mu eest. Täiega armas loomake oli. Kalu nägin ka, aga need olid mõttetud. Ma ootan juba Reefi kalu.

Kella 2 ajal saime veest välja lõpuks, täiesti külmununa ja sõitsime Dori juurde, kus saime maitsvaid singivõileibu ja pidime vaatama õppevideot sukeldumisest. See kestis pool tundi ja me olime mõlemad nii väsinud ujumisest ja kõhud olid tühjad, sest me saime süüa alles peale video vaatamist. Diivan oli ka nii pehme ja lõpuks saime soojas ja kuivas olla.  Me olime ainult 5 tundi maganud ka ja see kõik tegi kokku niiiii suure une. Me mõlemad nokkisime seal teleka ees. Suht igav oli ka, sest me olime just pool päeva õppinud kõiki neid samu asju.

Pärast söömist pidime tegema testi ja siis natuke veel teooriat õppima. Peale seda tõi Dor meid koju ja Siim läks tööle. Täna peame veel kõvasti materjali läbi lugema ja homme hommikul võtab Dor meid jälle peale. Homne päev tuleb veel pikem, sest pidime õppima veel rohkem ja raskemaid asju. Homne päev koosneb kahest sukeldumisest. Paar tundi sukeldume ja õpime uusi tehnikaid ja siis tunnikeseks tuleme välja, et sööma minna ja ülesse soojeneda ning siis hüppame tagasi vette . Homme viib Dor meid kuhugi uude kohta ka. Neljapäeval või reedel peame tegema suure testi ja neljapäeval saame juba Great Barrier Reefi minna. Kaunis. 

06.04

Reedel mõtlesin, et magaks enne tööd kolm tundi, et siis äkki pole nii hull hommikul otse peale tööd hüppama minna. Pool tundi sain magada ja siis helistas Paul ja palus mul 11 asemel 9ks tööle tulla.

Tööpäev läks õnneks ruttu ja juba oligi kell 5 hommikul ja saime sulgema hakata. 6ks olime valmis ja hakkasime koos Nathaniga kodupoole kõndima. Väike ärevus oli meil juba sees, sest teadsime, et pooleteise tunni pärast korjatakse meid peale ja algab sõit Mission Beachi, kus saame teha enda elu esimese langevarjuhüppe.

Ma ei taha isegi kirjeldada kui tüütu sõit oli, sest see kestis 2 tundi ja ma olin nii väsinud, aga autos ei saa ju normaalselt magada. Kui kõpuks kohale jõudsime, siis jagati meid kolme gruppi. Mina ja Siim olime viimases grupis. Esimene grupp pidi kohe varustuse selga ajama ja asusid lennuki poole. Teine grupp jäi staapi ootama enda korda ja viimane grupp viidi Mission Beachile, sest me pidime poolteist tundi ootama, enne kui ise saime hüpata.

Randa jõudes oli esimene grupp juba maandunud ja elevust täis. Ma polnud enam üldse ärevuses, võib-olla ma olin selleks liiga väsinud, igatahes mul polnud mingit tunnet sees. Ainult kõht oli tühi ja me ostsime mingid hot dogid, millede tegemiseks kulus 20 minutit ja see koosnes imelikust suurest kuivast saiast, vorstist ja ketšupist. No ei olnud isegi natuke maitsev.

Kui nägime teist gruppi otse meie silme ette langemas, siis tuli mulle ka lõpuks elevus sisse. Ma ei jaksanud ära oodata, et saaks sama tunda, mida nemad samal hetkel tundsid.

Kohe peale seda algaski sõit tagasi poole tunni tee kaugusel olevasse staapi. Kohapeal käisime igaks juhuks pissil ära ja siis tõmbasime varustuse selga. Natuke pidime maas aelema ka, sest me pidime paar liigutust ära õppima. Tutvusime oma hüppekaaslasega, minu mehe nimi oli Marcel, tegime lennuki ees grupipildi ja siis juba aetigi meid lennukisse. See lennukis istumine oli mu meelest juba üksinda nii äge kogemus. Lennuk oli üliväike ja selle sees oli kaks pikka tooli, nägid välja nagu kaks pikka pukki. Järjest läksid kõik sisse, taga istus proff ja esmahüppaja tema ees. Mina, Siim ja üks rootslane Johannes olime kõige ees, Siimu ees oli veel üks mees tiimist ka. Pool maad oli lennukiuks täiesti lahti ja see mees istus seal lihtsalt nii, et jalad rippusid välja. :D nii jube oli seda vaadata. Kui olime kilomeetri kõrgusel, siis see mees lihtsalt surus Siimu kätt ja hüppas välja täiesti lambist. :D Täiesti lõpp kui õudne oli vaadata, kuidas ta ühe sekundiga lihtsalt kadus…viuhhhhh. Siis mul oli küll korraks selline tunne, et appi see on liiga õudne. Aga siis tõusime edasi veel viis korda sama kõrgele ja ma lihtsalt nautisin vaadet ja oli nii vaimustuses kui ilus kõik oli.

Lõpuks oli aeg ennast ilusasti kinnitada ja prillid ette tõmmata. Esimesena läks Johannes oma hüppekaaslasega, ta oli nii hirmul, see oli nii naljakas :D hoidis silmi kinni ja tal oli täpselt selline nägu nagu ta palvetaks. :D aga juba järgmisel sekundil oligi läinud, viuhhhh. Kohe tuli Siim, tema oli ka läinud viuhhhh…. Ja siis ma mõtlesin, et oi oi nüüd ongi mimu korda, järgmisel hetkel juba langesingi täiskiirusel maapoole. Ma arvan, et mul oli hetkeks šokiseisund, sest ma ei mäleta, kas ma tegin saltosid või mitte. Ma nagu mäletan, et vist tegin, aga täiesti kindel ei saa olla.

Ma karjusin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hullusti, aga mitte ühtegi häält ei kostunud mu kõrva peale tuule vihisemise. See oli nii äge tunne. Suu oli täiesti kuiv ja põsed lopendasid tuulest.  

Minut aega oli olnud freefall’i, jube kaua kui nii mõelda, samal ajal kui kukkusin, siis tundus küll nagu hästi korraks oleks olnud. Juba varsti tõmbaski Marcel langevarju lahti ja hakkasime aeglasti langema. Esimest korda sain vaadet nautida. See oli nii ilus lihtsalt. Järgmisel hetkel hakkas Marcel langevarju niimoodi juhtima, et me tegime ainult ringe, see oli nagu karussell, ühele poole paar ringi ja siis teisele poole. See oli nii jube. :D

Ma olin kolmas, kes lennukist välja hüppas, aga ma maandusin kõige viimasena. Nii vinge oli, Marcel viis mind puude kohale ka ja kõik arvasid, et me puudutasime puude tippe. :D Ühes aias oli eriti suur bassein,  ma ütlesin, et ma tahan basseinis maanduda, ta hakkas naerma ja suunas meid basseini poole, aga siis ruttu ümber. :D oh see kõik oli nii nii vinge, ma ei jõua ära oodata, et millal jälle saaks hüpata, sest see ei jää kindlasti meie viimaseks hüppeks.

Peale maandumist oli meil jälle tund aega tsillimiseks, sest hüppemeeskond viidi staapi ära ja seal tehti valmis DVD, kes endale tellisid ja peale seda korjati meid peale. DVD maksis üle 100 dollari, sellepärast me neid ei tellinudki. Mõtlesime, et nii palju ei raatsi ikka maksta. 

Tagasi Cairnsi jõudsime pool viis ja ma läksin kohe magama, sest pidin kell 11 tööle minema. Poole 9 ajal helistas mulle Adrian ja palus mul kell 10 alustada. :D   ma arvasin, et see tuleb üks kohutav tööpäev, kuna ma olin nii vähe maganud ja alguses kui tööle läksin, siis ma olin nii väsinud, et pillasin asju ja ei saanud midagi aru, aga peale seda kui ma olin 3 red bulli alla kütnud, siis hakkas juba looma.

Üldiselt oli väga väga naljakas tööpäev, sest minu meelest oli baari staff rohkem purjus kui teiselpool baari olevad pidutsejad. Ma ei tea kuidas see juhtus, aga nii ta oli. Mina olin muidu tubli laps! Sean kiitis mind, et ma olin ainuke normaalne töötaja. ! :D

Eile oli mul vaba päev ja läksime Jeniga kella 9ks Woolshedi ette olevale platsile, sest seal toimus suur breiktantsuvõistlus. Rahvast oli aga nii palju, et mitte midagi ei näinud. Ümber platsi olid toodud tribüünid, aga need olid nii ülerahvastatud ja kuna kõik toimus tribüünide keskel, siis polnud mitte midagi võimalik näha. Jenil pea eilsest valutas ja ta läks koju tagasi, ma võtsin suuna Pier’i, seal toimus mingi misside võistlus, mida Shane korraldas. Ma jõudsin täpselt võistluse lõpuks sinna. :D nii et ei näinud ma mingeid misse, see eest nägin aga ühte hiinlast, kes käib kogu aeg woolshedis vett joomas. :D ta on nii hull tegelane, kogu aeg räägib mingeid imelikke jutte. Ta väidab, et on pärit Marsilt. Ma vannun, et ta mõtleb seda tõsiselt, ta on täiesti kindel, et avakosmos on tema kodu ja „kodus“ on tal oma kosmoselaev. Ta on võtnud inimesekuju, et ka siinset elu uurida. Hhahaha. Ta on nagu hea hull või ma ei teagi, mis ta kohta öelda.

Peale seda läksime Shane’i ja tema sõpradega Gilligansi, see oli jumala tühi, siis läksime Heritage’i, seal oli ka suht vähe rahvas ja lõpuks läksime Woolshedi, mis oli loomulikult paksult täis. :D

Tore õhtu oli, ainult et Siim oli kodus haige. Ma ka köhin ja hääl on jubedalt ära, aga hääle ma kaotasin juba enne langevarjuhüpet. Ma ütlen, et ei ole kerge see baaridaami elu, kogu aeg peab karjuma ja raha nõudma. :D

Homme alustame siis oma sukeldumiskursust. Täna peame veel arsti juurde ka minema ja maksma 50 dollarit, et nad meie kopse uuriksid natuke ja annaksid sildi, mille alusel lubatakse sukelduma.

Praegu polegi rohkem vist midagi lisada, varsti kirjutan jälle! 

03.04

Üleeile õhtul käisime kolme eesti poisiga Woolshedis söömas. Ma ärkasin hommikul ülesse teadmisega, et õhtul ootab mind ees suur praad, niisiis ma ei söönudki kuni kella 20.30ni mitte midagi. Praad oli aga nii suur, et ma jaksasin ainult pool ära süüa. :D järgmine kord pean vist 2 päeva enne nälgima kui sinna uuesti sööma lähen.

Karel ja Mikro võtsid kuldkalakese võistlusest ka osa. 6 kala müüakse oksjonil maha, seekord ostsid kõik 5 dollariga kalu ja siis tulevad 2 inimese vahel turniirid, peab kõrrega kala taga mulle puhuma, et ta ühest otsast teise ujuks. Karel ja tema Sushy võisid kõik kalad ära. See oli suht naljakas, sest tema kala oli ainuke äbarik võrreldes teistega, teisel olid suured ja tugevad kuldkalakesed, aga tema oma oli alles poisike. Auhinnaks sai ta 125 dollari väärtuselise snorkeldamise reefil, nii et väga kõva.

Eile oleks pidanud olema mu vaba päev, aga jällegi helistas mulle Felicity ja küsis, kas ma saaks tema eest töötada, 8st- 12ni. Kuna ma tean, et tal on mingi haigus, mis lööb alati titsi äkki välja ja tal on nii halb olla, et peab lihtsalt koju minema, siis ma ütlesin, et okei jah ma tulen. Ma olen ühekorra varem ka sellepärast teda asendanud. Aga peale seda kui ma oli ära öelnud, et okei ma siis tulen, siis ta ütles, okei nii tore! Ma lihtsalt tahtsin täna teha midagi sellist, mida ma ammu teinud pole! Ma läksin natukene närvi selle peale, sest mul endal olid ka tegelikult plaanid tehtud juba, aga no kui ma olin juba „jah“ öelnud, siis mis ikka enam teha. Pealegi ma mõtlesin selle peale, et kui ma 12 lõpetan, siis on veel terve õhtu ees.

Tööle minnes nägin, et see asi mida Felicity nii väga teha tahtis, oli oma poisi ja sõpradega pidutsemine. Päris nõme nagu :D okei, ma sain vihast üle, sest ma mõtlesin raha peale, mul oligi see nädal kuidagi väga nigelate tundidega. Natuke vihaseks sain ma uuesti juba siis kui kell oli kolmveerand 1 ja lõppu mu tööpäevale polnud näha. Asi oli selles, et Jen oli haige kodus ja Maria oli ka haige, aga tema töötas, peale 1 läks tema ka koju. Ma olin juba nii väsinud pikast tööpäevast, et polekski enam peale magamise midagi muud tahtnud teha.  Peale kahte sain ma vabaks. Võtsin kohe suuna kodupoole. Millegipärast olin ma rohkem väsinud kui teistel päevadel kui ma pean sama palju või rohkemgi töötama. Ju vist sellepärast, et ma olin oodanud kogu aeg äraminekut ja tavaliselt on mul vaim valmis, et õhtul pean tööle minema. Seekord oli aga hoopis vastupidi, mu vaim oli valmis et neljapäev on mul vaba päev ja saan sõpradega välja minna.

Üldiselt ma vinguda ei saa, sest järgmine nädal saan ma veidike rohkem raha kui olin arvanud ja tööl sai palju nalja ja tore oli.

 

Muideks, homme lähme me langevarjuhüppele!!!!! :D niiiiiiiii vinge, ma ei jaksa ära oodata. 7.30 korjatakse meid peale. Päris äge siis, et ma lõpetan töö kell 6 umbes. :D  jõuan koju, pesen, söön ja ongi aeg juba minna. Arvatavasti Siim ärkab samal ajal kui ma töölt jõuan. :D

Ja teisipäeval algavad meil sukeldumiskursused. Need kestavad 4 päeva ja peale seda saame sertifikaadi, mis lubab meil kõikjal maailmas sukelduda ilma juhendajata. Mitte, et see nii tähtis asi oleks, aga lihtsalt me tahame need kursused võtta ja sukelduda ja näha ka seda maailma. Lõpuks ometi saame öelda, et oleme midagi väga vinget ka siin Austraalias ära teinud.

Olgu, ma nüüd lõpetan ja alustan enda imekaunist päeva. Ilm on jälle megailus ja tuju on HEAAAAAA.

APRILLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL

APRILLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL

31.03.09

Reedel tuli meile külla meie sõber Sebastian, Tšiilist pärit poiss, kes on aussis elanud juba 6 aastat. Ta on hästi hästi palju maailmas ringi reisinud ja oskab igasuguseid erinevaid toite teha. Seekord valmistas ta meile Tai toitu. Nime ma ei mäleta, aga hästi maitsev ja lihtne supp oli.

 Pärast õhtusööki suundusime tema sõbra Nano Sterni hotelli, et Nanoga seal kohtuda ja koos edasi minna Art Tanki, kus ta õhtul esines. Nano on Eestis ka käinud kaks korda esinemas, Viljandi Folgil. See suvi plaanib ta Eestis tuuri teha ja muidugi esineb ta ka Viljandi Folgil.  Kontserdile läksime ilma igasuguste eelarvamusteta, teadsime lihtsalt, et mingi folgilaulja on ja meid võlus rohkem see, et ta on Eestis käinud ja Sebastian ütles, et ta on Eestis päris kuulus.

Nano oli juba ise nii tsill tüüp, üritas eesti keeles laulda veidikene ja osasid sõnu teadis ka. Väga väga sõbralik ja tore mees oli. Tal oli hea meel meid näha, sest ta ütles, et ta armastab eestlasti. Viljandi Folgil oli olnud tema kõige esimene suur publik ja teda võeti väga hästi vastu.

Kohe esimene hetk kui ta laulma hakkas vajusid meil Siimuga suud nii lahti ja külmavärinad tulid. Ma ei taha seda kogemust kirjeldada, sest ma lihtsalt lörtsiks selle ära. Ma ütlen lihtsalt nii palju, et kui teil on vähegi võimalust, siis minge ta kontserdile suvel. Teda peab kuulma. See oli minu jaoks selline kogemus, mis tõi mu maapeale tagasi. Mulle tuli jälle meelde, et maailmas on nii palju muud kaunist kui lihtsalt ilusad asjad ja ilusad inimesed.

 

Muu elu on meil olnud siin ikka nagu alati. Töö ja puhkus. Nalja on kõvasti saanud, aga enam pole midagi meeles. :D

Me otsustasime täna ära, et kuu aega oleme veel Cairnsis ja siis otsime mõne farmi, sest me tahame raha, et enne tagasitulekut veel Taisse ka minna. Ilmselt jõuame koju juunis või juulis. Ma tahaks juulis, aga Siim tahan juunis. No eks me näe kelle võim peale jääb. :D

Mul on täiega kahju, et juba varsti pean Cairnsist ära minema, sest ma armastan seda elu siin, aga kui peab siis peab, muud elu tuleb ka näha.

 

Uudiseid veel nii palju, et me oleme sattunud kõige hullemate Aasia inimestega ühte majja. Okei, tüdruk on veel enam-vähem, aga see poiss on küll täielik katastroof. Meil kõigil on oma objektid, mida nädalas korra koristama peame. Poisi ülesandeks on kõik põrandad pühkida ja pesta. Ta ei teinud seda peaaegu 3 nädalat. Dor, omanik, rääkis temaga 4 korda, lõpuks väga vihaselt juba. Siis  võttis harja kätte ja midagi tegi. Lisaks ta ei pane uksi ka kunagi lukku. Mõned nädalad tagasi kui alumise korruse tüdruk Kim koju tuli, nägi ta et diivanil istus lihtsalt üks narkar naine. Ta oli kõik asjad kappidest välja kiskunud ja playstationi tööle pannud. Kui Kim küsis, et mis sa teed, siis alguses rääkis, et ootab oma sõpra ja näitas P.D ukse peale, P.D on suur korea poiss, kes eriti ei oska inglise keeltki. Kim ütles, et ei ma ei usu, et tema su sõber on. Naine ütles siis, et ta on hoopis koristaja. Lõppude lõpuks läks naine minema alles siis, kui Kim kutsus politsei. Peale seda pani Dor iga ukse juurde sildi, et lukusta uks kui välja lähed. Me kõik teeme seda, aga tema ei pane iial uksi lukku. Ma tulen igal öösel 4-5 ajal koju ja see tagumine uks, mida tema kasutab kogu aeg, on alati lukustamata. Üks öö oli täiesti pärani lahti.

Lisaks kõigele rotivad nad meie toitu. Ükspäev hakkasime sojakastet kasutama, täiesti nullis oli. Ise olime kasutanud 5 korda, aga kui uuesti võtsime siis ei tulnud ühtegi tilka. Täna hommikul hakkasin Siimuga õiendama, et ta kõik mahla oli ära joonud, mis ma olin suure vaevaga eile poest koju tassinud. Tavaliselt Siim eriti ei joo mahla ja mulle tundus kohe imelik, et kuidas ta sai ühe õhtuga peaaegu 2 liitrit ära juua. Siim ütles aga, et see oli juba eile õhtul selline, et tema oli võtnud ainult klaasitäie. Eelmisel õhtul võtsin mina ka ainult klaasitäie, nii et mingi põrguline oli lihtsalt nahaalselt meie mahla ära joonud. Väga vihale ajab, sest niigi raske on neid mahlu mul kaugelt poest koju tassida ja siis juuakse veel ära ka. No kuidas nii saab?

Ja see pole veel kõik. Siimul tuli täna hommikul Nussasaia isu, andsin talle paki kätte ja seekord hakkas Siim minuga riidlema, et miks ma kõik ära olen söönud, jumala tühjaks oli kraabitud. Mina aga olin väga väga ammu ühe saia teinud ja viimane kord kui ma sõin oli Siim mulle ka seltsiks. Me juba varem arvasime, et kumbki meist on väga maias olnud, aga tuleb välja, et need maiad polnud meie vaid jällegi mingi tore pilusilm.  Nüüd ma paningi praktiliselt tühja mahlapaki peale sildi: Jungle-Jane’s juice, KEEP AWAY! :D loodetavasti oskavad lugeda….

 

Kohe hakkan süüa tegema ja siis lähen tööle. Homme ja ülehomme on vaba. Ülehomme tuleb vist suur pidu, sest kõikidel kellega ma tihedalt läbi käin on vaba päev ja me lähme kõik koos välja.

 

 

Ja need korealased ei pese kunagi panni puhtaks ja Jun, tüdruk, oleks peaaegu terve maja maha põletanud!!  Okei asi polnud vist nii hull, aga ta käis õhtul woolshedis viinakokse joomas ja öösel kui Siim juba magas siis läks tuletõrje alarm tööle. Jun vana purjutaja oli riisi põlema ajanud. Pani vist kell 4 öösel riisi potti aga läks tuppa ära ja unustas. Väga lamp, ta oli panni kraanikaussi visanud, kus oli põlenud riis ja siis kõige peale käterätiku. :D ma ütlen, et nad on ühed imelikud inimesed. 

24.03.09

Eile oli mul vaba päev ja käisime  eesti poistega(2) woolshedis. Täna lähen vist jälle...

Päeval kohtasin poes kahte eesti poissi, nemad vist tulevad ka õhtul peole.

Mu sõber Shane käis täna Australian Idoli eelvoorus, ma ei usu et tema ja ta sõbrad edasi said, aga ma loodan, et nad saavad telekasse, jube naljakas oleks. Ta laulis hästi küll, aga vist mitte nii hästi, et päris lauljatega võistelda. :D

Shane töötab laguunis vetelpäästjana ja ma sain vetelpäästjate vööd kanda ja öelda raadiosse asju!!! Nananaa :D

Rohkem polegi vist midagi rääkida, tööl olen käinud ja päevitanud olen ja Siim on ainult tööl käinud.

Side lõpp. 

oih pilti ei tulnudki kaasa, ma ei oska panna ka. :)

 

21.03.09

Tablelandsi me ei jõudnudki. Me saime linnast välja alles kell 3, kella 12 asemel ja siin läheb juba 7st vaikselt pimedaks, siis mõtlesime, et ei olegi mõtet kaugele minna. Meil läks veel aega kose juures, kus käisime sisse hüppamas. Mina vana argpüks hüppasin ainult väiksest kaljust, aga enamus teisi hüppasid 10 või rohkema meetri kõrguselt. Ma kartsin kaljule ronimist, sinna pidi ronima mingi tarzani-nööri abil ja mul polnud küll selleks julgust.

Teel Mareeba poole sõitsime suvalisest teest sisse ja avastasime täiega ilusa jõeäärse koha, kämpimiskohaks oli ta lihtsalt oivaline. Vedasime kõik asjad autost välja ja panime laagriplatsi ülesse. Täpselt selleks ajaks kui kõik oli valmis, läks kottpimedaks. Küünlaid ega taskulampe meil polnud, süüa tegime kaasavõetud gaasipliidi peal telefoni valgusel. :D pärast panime lõkke ka püsti ja isegi 2 kitarri otsiti välja. Niiiiii mõnus õhtu oli, üle pika pika aja lihtsalt täielik chillout. Kell 10 oli juba selline tunne, et kell oleks nagu 3 öösel, nii kaua olime pimedas istunud ja kõik olime jube väsinud ka, sest me kõik olime eelmisel õhtul töötanud kella 4ni ja juba 10st ärganud, sest arvasime, et 12 saame kodudest välja. Sellepärast vajusimegi kell 1 juba ära.

Kell 8 aeti mind ülesse ja siis oli väike hommikune pesu jões ning hommikusöögiks puuviljad. Panime asjad kokku ja sõitsime Barron Falls’i otsima. Väga kõva elamus oli see, Barron Falls on 260 meetrine kosk ja see oli lihtsalt nii uskumatult võimas. Ma lisan siia minu enda tehtud pildi ka, et illustreerida :

 

Kui kell hakkas juba 12 saama ja Barron Falls oli ära nähtud, siis sõitsime täitsa Mareebasse sisse ja hakkasime otsima kohta, kust saaks süüa. Hommikusöök oli nii väike olnud, et see andis kõigil tunda. Leidsime restorani Rainforest View, mis sai nime sellejärgi, et väljas terrassil süües on vaade kaugel laiuvale vihmametsale. Päris kaval nimi, haha. Vaade oli sada korda parem kui toit, mis ma tellisin, aga vähemalt sain kõhtu täis. Enne restorani minnes mõtlesime, et peale kõhutäit võiks randa lesima minna, aga kõik olid peale söömist nii väsinud, et ainuke asi millest mõtlesime oli koduvoodi. Hakkasimegi siis tagasi sõitma. Minu arvates oli juba sõit ise täielik elamus omaette. Me sõitsime mägede vahel ja sees ja ümber, teed olid nii singavongalised kui üldse olla saavad, paremale vasakule kurvid üksteise järel pluss veel tõusud ja langused. Mul läks süda vahepeal päris pahaks, täis kõhuga ei ole hea autoga sõitma mina vist. :D

Me kõik jäime tripiga ülirahule ja loodame varsti uuesti minna. Juba inimesed ise olid nii mõnusad, et ainult nendega koosolemise pärast võiks ka minna. Aa ja kokku oli meid 7, minu töökaaslased Tessa, Nathan, Rick ja Davin ning Ricki ja Nathani majakaaslased Adam ja Sarah. Tessa, Nate, Rick ja Adam on Kanadast, Davin on USA’st ja Sarah on Rootsist.

Ja meil oli lihtsalt nii äge rendiauto, täielik vanakooli matkabuss!!!! Sellega olime ka väga rahul. :D

Neljapäeval jõudime poole 2 linna tagasi ja kõik vajusime kodudes vooditesse. Õhtul pidime kõik kohtuma Ricki ja Nathani juures, et koos valmistada üks suur ja maitsev õhtusöök, aga kõik olid nii väsinud, et see jäi ära. Kõik peale minu, sest mina võtsin viitsimise kokku ja läksin kella 8ks Woolshedi Siimuga juttu puhuma, mul oli kodus lihtsalt liiga igav. Tal oli aga liiga kiire, et minuga jutustada ja nii ma siis passisin 2 tundi alumisel korrusel lounge’is, kus töötasid tuttavad poisid, kes pakkusid mulle puuviljashote. Kella 10ks oli mul juba peotuju sees ja kui kell 12 Siim koju tahtis minna, siis vedasin mina teda alt. Ladies Night oli täies hoos. :D

Kaks tundi hiljem aga hakkas meil Katie’ga igav ja me kõndisime koos koju. Siim vana arvutimängur oli ka üleval veel. Tüüp mängib mõnikord 4 tundi järjest arvutiga. :D ütleb küll, et on jah veits piinlik, aga ikka mängib edasi. :D ta ei suuda ise ka uskuda kui mõttetu mäng see Mount&Blade on, aga ikkagi on nii haarav, et ei suuda normaalsel ajal lõpetada. :D

Eile me magasime kaua ja käisime poes ja koristasime ja tegime süüa ja oligi juba õhtu. 10ks läksin tööle ja pool kuus hommikul lõpetasin.

Täna magasime ainult kella 12, sest meil oli eesmärk kella 2ks hiljemalt laguuniäärde jõuda ja natukene päikest võtta. Küll oli raske ülesse mul saada, aga lõpuks olin ikkagi õnnelik, et läksin. 2 tundi päevitasime, enamus aega passisime vees, sest nii mõnus oli. Kell 4 hakkasime sushi restorani minema, sest nii suur isu tuli, aga kõik kohad olid kinni, siis mõtlesime mingi hea hiinaka ülesse otsida, kuid kõik restoranid, mis teepeale jäid olid suletud, avati alles tunni aja pärast. Mõnikord lihtsalt ei vea.

Täna olen ma suures elevuses, sest täna hommikul vara saabusid Cairnsi minu tuttav poiss Karel koos oma sõpradega ja õhtul tulevad nad Woolshedi. Lõpuks ometi keegi, kellega saab eesti keeles rääkida. :D ja lõpuks ometi näevad mu töökaaslased ka, et me Siimuga polegi Eestimaa ainukesed elanikud. Peaaegu mitte keegi pole varem eestlast kohanud.  Kõik teevad kogu aeg meie üle nalja ka, et kas teil seal Eestis muusikat ikka on vä, me ei tea küll ühtegi eesti bändi? Kas teil seal eestis cd’ ka on vä, või ainult kassetid? Kas teil Eestis elekter on vä? :D Ma ühe korra ütlesin Grahamile ja Adamile, et kui nad veel jätkavad, siis nad teevad ennast nii lolliks, sest Eesti on kõrgeltarenenud ja meil on e-riik ja meil on isegi e-valimised. Siis need lollid harimatud austraallased jäid vait. :D

Aga tegelikult nad ei ole seda kordagi halvustavalt mõelnud kui nad selliseid nalju on teinud, tegelikult on väga palju just huvitunud Eestist ja nii paljud tahavad kindlalt Eestisse tulla. Just sellepärast, et nad pole sellisest riigist väga midagi kuulnud ja tahavad ise üle tekkida, kuna neil on reisimine juba nii hinges. Chris ja Jake tulevad vist juba suvel Eestisse. Paljud teised on ka öelnud, et tahavad kindlalt tulla, aga ma ei tea, kindlasti osadel läheb see soov ajapikku ära. :P

Ja muideks, üks mu tuttav ütles, et ta kohtas oma hostelis kahte Soomlast ja nad olid kõik seal arutanud, et kuhu võiks veel reisida ja soomlased ütlesid, et ära elusees mine Eestisse, nii nõme koht, täiega mõttetu ja kurjad inimesed ja kole ja ma ei tea mis kõik veel. Nii, et jah, armsad naabrid meil. :D aga samas jällegi ta oli kohanud iirlasi ja nemad ütlesid just, et kindlalt reisi Eestisse, nii sõbralikud inimesed ja ma ei tea mis kõik veel, täielik vastand soomlaste jutule. Neid olid suvalised eesti inimesed oma kodudesse öömajale lasknud ja terve reis oli olnud ülipositiivne.

Jutt saigi vist otsa.

Aa, täna oli meil 36 kraadi. Mõnna mõnna.

18.03

Kiire postitus, enne kui ma usside ja ämblike kaissu magama lähen.

Eilne õhtu oli hullumaja, nii palju inimesi oli Woolshedis, aga kõik on vaeseks jäänud, ma sain ainult 20 dollarit.

Igatahes, üks naine küsis mult, et kust ma päris olen. Kui ta kuulis, et Eestist, siis ta läks päris hulluks ära. Ta parim sõbranna on päris Eestist ja ta on ise ka Eestis käinud. Hakkas mulle Tanel Padari Welcome to Estoniat laulma ja värki. :D väga äge. Saatis kohe sõnumi oma sõbrannale ja see sõbranna tervitas mind ja saatis mulle kallistusi. :D suht naljakas oli. See naine oli niiiiii vaimustuses minust nagu ma oleks mingi ilmaime. :D

Aga mis tänasesse õhtusse puutub, siis mul ei ole ei magamisalust, magamiskotti ega ka patja. Mu ainus peaalune asi on pusa, mille ma võtan ka ainult sellepärast kaasa, et oleks midagi pea alla panna. Tõotab tulla huvitav õhtu.

Varsti annan teada kuidas läks, ma nüüd lähen ! pakaaa

17.03

Happy  Saint Patrick’s Day!!!!

Täna on jälle aussidel põhjust palju juua. Juba päeval kui ma laguuniäärest tulin, siis kõik pubid olid paksult rahvast täis, kõigil inimestel naljakad mütsid peas, näod värvitud, õlled käes ja meel hea. Ei tea, mis küll Woolshedis täna toimuma hakkab. Mina igatahes tunnen juba raha lõhna :D

Enda Big Night Out’i loo jätkuks siis nii palju, et mind ei vallandatud. Turvamehed teadsid rääkida, et mind ei vallandatud ainult sellepärast, et ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus, aga no see on nende fantaasia. Sean ütles mulle, et ta lasknud mind lahti, sest uskus, et ma ei tahtnud meelega sisse hiilida. Turvamehed palusid vabandust, et nad olid minuga nii karmid olnud. „Meie töö on kuri olla.“ Baker ütles lihtsalt, et ta lollitas. Ahahah jube hea nali ikka.

Siim sai alates tänasest rohkem tunde tööjuures. Nüüd alustab ta mitu päeva järjest kella 1st ja see nädal saab kokku töötada üle 40ne tunni, mida on kaks korda rohkem kui varem. See tähendab muidugi seda, et Siim läheb tööle siis kui mina magan ja mina jõuan koju siis kui Siim magab. :D

See tähendab ka seda, et Siim ei saa homme tulla Tablelandsi. Mina, osad mu töökaaslased ja nende mõned sõbrad rendime homme kaks suurt van’i ja sõidame 2 tunni kaugusele Tablelandsi. Seal on vihmametsad,kosed  ja kõike muud kaunist. Ööseks jääme sinna campima ja järgmisel päeval tuleme tagasi. Ma olen väga väga ärevuses, aga ma kardan dengi feverit, mida levitavad moskiitod ja ma ei saa ennast pikkade riietega kaitsta ka, sest mul olid kaasas ainult kahed pikad püksid, mis ei ole valged ja need ka rotiti ära. :D

Dengi fever on väga hull haigus, sest see võib peaaegu nädalaks põhja nii alt lüüa, ainult oksendaks ja kõht on ka lahti. Meie majaomanik põdes seda mõni aeg tagasi, ta nägi pärast haigusenädalat väga kõhnake välja. Vot kuidas võib üks väike moskiito inimesele mõjuda.

Kohtume siin blogimaal uuesti neljapäeval! (kui ma viitsin siis kohe kirjutama hakata) :D

 

14.03.09

No mis toimub???? Eilne õhtu oli kahtlemata kõige veidram üldse, mis  siia maani siin Austraalias olnud on.

Läksin õhtul peole, kõik oli väga tore. Ühel hetkel hakkas mul igav ja läksin õue, kohe klubiukse kõrval on pitsakoht, kus töötab meie sõber Davin. Rääkisin temaga juttu ja samal ajal tuli üks poiss mu juurde, ta tundis mu ära, et ma töötan Woolshedis ja ütles, et veab sul, sa saad sisse ja välja kõndida nii palju kui tahad ja siis kõndis minema. Ma mõtlesin, et mis see küll pidi tähendama, sest ma olin esimest korda väljas, aga no ma ei teinud sellest välja. Kohe nägin, et ukse ees oli Baker, kes on turvamees. Läksin temaga juttu rääkima ja küsisin veel, et mis see pidi tähendama, et enam ei lasta inimesi sisse. Ta ütles, et jah peale 3 ei või enam kedagi sisse tagasi lasta. Natuke aega rääkisime juttu ja ma ütlesin, et ma lähen nüüd sisse tagasi. Ta ütles, et ei ei sa ei saa minna. Endal oli selline nägu peas nagu teeks nalja. Ma ütlesin, et ahahha jaa jaaa, kuule ma nüüd lähen. Siis ta ütles, et ei sa ei saa minna. Ma küsisin teiselt turvamehelt, et kas ma tõesti ei saa sisse minna, ta ütles, et ei saa jah. Endal oli irvitav nägu peas. Ma arvasin täiesti siiralt, et nad teevad minu üle nalja, kuna ma ei suutnud mõista, et miks ma ei peaks sisse saama. Ma ju töötan seal, miks ma ei saa sisse?  Ma ütlesin, et hahaha, saan küll sisse, ma kasutan köögi ust ja jooksin köögi poole. Läksin köögist läbi ja üks sõber alt baarist hakkas mulle staffi ust lahti tegema kui turvamees tuli vastu ja käskis mul välja minna. Siis mulle hakkas alles koitma, et oi midagi on väga valesti. Ta oli nii ülbe. Ma ei suutnud ikkagi aru saada, et miks ma ei saa ülesse. Alguses arvasin, et äkki ta ei tunne mind ära ja käsib mul ära minna, sest see on töötajate uks, aga kui ma alla jõudsin, siis seal ootas mind vihane Baker. Täiesti lõpp milliseks ta oli muutunud, ta oli nii pühaviha täis. Ütles teisele turvamehele, et võta tal kasvõi juustest kinni ja vea ta välja ja siis sikutas mu patsi lahti. Ma läksin rahulikult välja ja küsisin, et mis toimub. Nad karjusid mulle näkku põhimõtteliselt, et me ütlesime sulle ju, et sa ei või sisse minna. Kao minema, sa ei tööta enam siin. Mul jäi karp nii lahti, täiesti lõpp:D ma ütlesin Tonyle, veel üks turvamees, et ta tooks mu koti ülevalt ja kutsuks Seani, manageri, et ma saaks talle ära seletada, mis toimus, sest ma tõesti arvasin, et nad lollitavad minuga. Ma polnud iial varem kuulnud kella 3 seadusest ja ma ei osanud hinnata selle olulisust. Terve aja kui ma seal Tonyt ootasin, üritasin ma selgitada, et ma tõesti arvasin, et nad lollitavad minuga ja see oli lihtsalt loll arusaamatus, nemad aga ei teinud minust välja, passisid käed ristis ülbete nägudega otsa lihtsalt.  Tony tõi mu koti ja ütles, et Sean räägib minuga homme. Tema oli õnneks rahulik ja rahustas mind ka, et ei ole hullu ja mine nüüd koju. Ma ei saa aru mis nendel teistel hakkas. Ma pole üldse selline inimene, kes meelega pahandusi otsib. Minu jaoks oli see nii suur šokk, ma hakkasin teel koju nutma ja mõtlesin kogu aeg, et mis ma nüüd teen, homme mind vallandatakse. Siim kõndis mulle vastu ja ei suutnud uskuda kogu seda lugu. Tema niigi vihkab Woolshedi  ja nüüd veel sellised lood otsa. Pluss teel koju nägime minu töökaaslast Deani, kes oli just Sabrina koju viinud. Keegi oli ilmselt Sabrina joogi sisse midagi pannud, sest ta oli täiesti sodi ja ta oli ainult paar jooki joonud.  Lisaks veel kõigele sellele draamale sain ma täna hommikul Tessalt, enda töökaaslaselt, sõnumi, et tema visati ka eile välja. Põhjust ma veel ei tea, aga eks täna õhtul kui tööle lähen, siis saan teada.

Alles ma kiitlesin, et kõik on siin nii hästi ja nüüd siis selline draama. Hetkel mõeldes on see minu lugu väga halenaljakas, sest kuidas ma sain nii naiivselt arvata, et nad naljatlevad kui see on nii tõsine seadus, aga mis tehtud see tehtud, eks ma lähen täna tööle ja vaatan mis nad seal minuga teevad. Õnneks Dean kutsus mind endale kampa jalkat vaatama enne kella 12st kui me tööd alustame, siis ma ei pea üksinda nendele kurjadele turvameestele otsa vaatama.

Eks ma annan siis varsti teada, kas ma olen veel Woolshedi oodatud või ei :D

13.03

Mul on teist päeva vaba päev. Eilse vaba päeva puhul tegime õhtul kaneelirulle ja tänase puhul käisime Mowgliga juuksuris. Nüüd poiss näeb tuka alt välja ja mina sain endale tuka tagasi. Kõik on õnnelikud.

Õhtul lähen peole.

 

Rohkem polegi midagi kirjutada. :D 

10.03

Hellõu. Ma pole peaaegu kuu aega kirjutanud, aga ausalt see pole olnud minu süü. Mu arvuti oli päris kaua rivist väljas, aga täna saime selle täitsa tervena tagasi.

Peaaegu 2  nädalat ootasime, et mu töökaaslased  tõmbaksid meile windowsi ja paneksid selle plaadile, sest meie majakaaslane, kes  uuris arvutit, ütles, et meie Windows on vigane ja peame laskma uue tõmmata. See oli aga väga mõttetu ootamine, sest majaomanik Dor, kes  uuris ka veidikene arvutit, ütles, et me peame arvuti ikkagi professionaali juurde viima.

Ajalehest saime ühe arvutimehe numbri, võtsime takso ja sõitsime kohale. Ta proovis ühtpidi ja teistpidi aga ikkagi tööle ei saanud ja ütles, et kõvaketas on nii sodi, et seda enam kasutada ei saa ja et kõikidest asjadest olen ka ilma. Suht lootusetu tunne oli, aga ta ütles, et tahaks arvuti ikkagi ööseks enda kätte jätta. Mõnikord pidi aitama see, kui kõvaketta ööks külmkappi panna.

Me olime igasuguse lootuse kaotanud. Ta ütles, et ainuke võimalus asju tagasi saada on 12 tuhande kroonine protseduur millega saab osad asjad kõvakettalt kätte. Teine võimalus oli lihtsalt uus kõvaketas osta, see maksis 3000 krooni. Me ei teadnud üldse mida teha, sest eestis saaks ma selle tasuta ümbervahetatud, kuna garantiiaeg veel kehtib.

Hakkasime kurvalt linnapoole tagasi jalutama, taksot ei raatsinud enam võtta. Õnneks üks tore mees oli nõus meid peale võtma kui me temalt teejuhiseid küsisime. Ta oli Šveitsist pärit lendur, kes on juba mitukümmend aastat Austraalias elanud. Kunagi nooruses töötas ta Soomes ja Rootsis ka, nii et ta teadis väga hästi mis maa Eesti on. Ta pakkus välja, et võib meid nädalavahetusel vihmametsa tripile viia, kui me bensiini eest maksame. Ta teab väga palju kohti ja on nii mõnigi korda enda sõpradele tuure teinud. Me ilmselt haarame sellest võimalusest, kuna mäed olid seal metsikult ilusad. Siit linnast vaadates tunduvad mäed küll võimsad, aga eile sattusime me täitsa mäe jalamile ja see oli midagi fantastilist. Vaated olid nii ilusad ja õhk oli hoopis teistsugune. Täielik troopika. Väga tahaks juba minna. 

Täna hommikul kui ärkasime, saime sõnumi arvutimehelt. Maailma parim äratus. Tal oli õnnestunus kõvaketas korda saada. Kõik asjad on alles ja pidime maksma ainult 150 dollarit. Imemees. Me oleme talle lihtsalt nii tänulikud. Me ei oleks iialgi osanud arvata ega loota, et ta selle korda saab, aga nagu näha, siis külmkapp teeb imesid. :D 

 

 

Nii palju on juhtunud selle peaaegu kuu aja jooksul aga mul pole enam eriti midagi meeles. Minu parim sõber siin Aussimaal, Chris Iirimaalt, läks tagasi koju, sest tema viisa sai otsa. Nüüd mul pole enam nii lahe tööl olla, aga ei ole hullu. Paar head sõpra on mul seal veel ja teised on niisama tsillid. Isegi Sabrina pole minuga õiendanud üldse. Peale seda kui Jamie töölt lahkus on ta minuga väga kena olnud. Ja meil on ühine kodutee kaa, nii et me päris tihti jalutame koos koju ja saame üksteise kohta jälle midagi uut teada, tal on näiteks kodus Saksamaal 3 hobust. Päris vinge ju. :D  võib-olla ta on nüüd minuga kena, sest ma oskan asju ja ei pea tema käest kogu aeg küsima ja üks uus tüdruk on meil tööl, äkki ta terroriseerib nüüd teda. :D

Tööl on mul lood hästi, 100 dollarit tippi õhtu kohta pole harv juhus. Nüüd paar viimast päeva on olnud ikka poole vähem, aga ma töötasin eelmine nädal nii palju, et täna, palgapäeval, peaks ma rikkaks saama.

Pühapäeval tahtsime minna langevarjuhüpet tegema, aga kahjuks oli meil siin tsüklon ja orkaan läks väga lähedalt läbi, seetõttu ei saanud me minna. Aga nüüd me leppisime juba töökaaslastega kokku, et lähme uuele katsele laupäeval. Ma arvan, et me ei saa jälle alates neljapäevast magada. Elevus on nii suur. 

Woolshedil on igasuguste firmadega sellised diilid, et nemad saavad tasuta jooke ja meie, kes me woolshedis töötame, saame odavamalt nende teenuseid kasutada. Näiteks langevarjuhüppe saame teha kaks ühe hinnaga. 300 dollarit hoiame lihtsalt kokku. Jube tore ikka. Me saame Great  Barrier Reefile  tasuta snorkeldama minna. Sukeldumise võtame ka varsti ette. Enne vist käime vihmametsa tripil ära. Oh, ei suuda kohe otsustada, siin on jube jube palju teha. Aega ja raha võiks palju rohkem olla. Kaks classyt mu tööjuurest Nathan ja Rick, kes on peaaegu meie naabrid, käivad päris tihti vihmametsas waterfallides ujumas. Seal on vinged kaljuservad, kust saab sisse ka hüpata. Ühel heal päeval kui nad jälle lähevad, lubasid nad meid ka kaasa võtta.

Elu on siin nii ilus. Ilm on hea, palk on hea, inimesed on toredad, maja on meil jube hea. Arvuti sai ka korda ja ma ei saaks lihtsalt millegi üle vinguda. Meie elu siin on täiuslik. Mul on kahju teist kõigist, kes seda elu siin kogeda ei saa. Ma ütles ausalt, et ma kadestan neid inimesi, kes siia sündinud on ja mul pole ikka veel mingit tahtmist Eestisse tagasi tulla. Muidugi ma igatsen sõpru ja pere aga ma külastan teid kogu aeg oma unenägudes. Ma olen vähemalt 10 korda näinud unes, kuidas ma tulen Eestisse teile külla ja siis sõidan järgmisel päeval tagasi Austraaliasse. Iga kord on mul tekkinud selline paha tunne, et miks ma küll Austraaliast tagasi tulin kui ma ei jõudnud seal isegi midagi teha.  Õnneks meil on veel 8 kuud jäänud siin olla. Iseasi kas me peame nii kaua vastu.  :D

Ma olen nii palju kordi mõelnud, et okei selle asja jätan meelde ja kirjutan blogisse, aga nüüd kui vaja kirjutada, siis ei tule midagi meelde. Ma kindlasti haaran nüüd võimalusest kui arvuti on terve ja kirjutan palju rohkem. Loodetavasti teile praeguseks piisab. 

tsau!

andke andeks et ma pole yldse kirjutanud. mu l2pakas andis otsad ja ma ei saa seda isegi avada. ]nneks on siin meie ymber palju arvutiteadlikke inimesi ja paari p2eva p2rast peaks k6ik korda saama.
varuge kannatust!!! >)

18.02

no mida pekkkkkki. lühikesed teksapüksid ka läinud. 

kas saab mõni päev mööda minna kus ma ei avasta asju mis ära on varastatud. ma hakkan nutma vasti. kõik armsad asjad on ära rotitud lihtsalt. 

täna liitusin fitness centriga ka, lootes et kunagi julgen veel oma lühikesed püksid jalga ajada, aga no see unistus on nüüd rikutud.

trenn oli väga mõnus, kallis, raske.

seal polnud dušše. normaalne. jalutasin läbi linna higisena koju ja jooksin ruttu vannitoa poole, aga eile kolisid 2 korea pliksi sisse ja üks neist oli enne mind vallutanud vannitoa. 

korea tüdrukud kolisid siis sisse kui meid kodus polnud ja kui õhtul koju jõudsime, siis nägime ainutl asju vannitoas, aga mitte kedagi maja peal ei liikunud. ma olin vähemalt 5 tundi kodus ja tegutsesime seal, aga kordagi ei näinud kedagi. arvasime, et võibolla pole neid kodus. öösel kui ma olin tööl ja Siim pesema läks, siis ta ust lukku ei pannud, kuna arvas, et ta on üksi. just kui ta hakkas dušši alt välja tulema, siis uks läks poolenisti lahti. need tüdrukud olid terve aja kodus olnud, nad lihtsalt ei tulnud kordagi toast välja. jube häbelikud on nad ka. täna korraks kohtasime neid.

varsti tuleb mulle vist üks töökaaslane külla ja õhtupoole lähen tööle. eilne tööpäev oli mõttetu, inimesi polnud ja saksa tsikk ajas mu närvid krussi.

saksa maffia on woolshedi üle võtnud. seal on 3 saksa tüdrukut, kes on pikemat aega töötanud,ehk siis näiteks sabrina on 2 kuud, wuhuhuu, milline vana tegija noh. üks on manageri tüdruk ja nad kõik on kolmekesi sõbrannad ja arvavad, et võivad endale kõike lubada. felicity on väga tore minuga, aga kuuldavasti Jamey'ga mitte. Sabrina on aga kõige hullem nõid üldse. ta on megaülbe ja tänitab ja möliseb. ta ei õpeta kunagi, alati kui tahan midagi ta käest uurida, siis ta teeb oma lolli näo ette ja küsib et MIS SA EI TEADNUDKI VÄÄÄÄ???? managerid on alati nii normaalsed, kui midgai sassi ajan, siis ütlevad et ei ole hullu ja näitavad kuidas teha, aga see saksa piff muutub selliseks, et hea et ta mulle kallale pole tulnud. ulme lihtsalt. iga päev olen tööle läinud mõttega, et äkki on asi minus, ma proovin täna ikka viisakam ja veel toredam olla, aga eile ma mõistsin, et sellel pole lihtsalt mõtet. ma ei tea mis põhjustab sellist käitumist, aga see on lihtsalt masendav. 

aga mis siin ikka, ÜHEST KÕRVAST SISSE JA TEISEST VÄLJA. vähemalt mul on seal sõpru.... :D 

praegu mul ei tule midagi rohkem meelde, ma lähen sööma. 

TSAUUUU

 

Ja ma avastasin täna lahti pakkides et Noosa Blues varastati mul veel ühed pikad püksid ja üks pusa ära. Täiesti ebanormaalne ju. Kahju on juba väga suur.

16.02

Mul on jälle vaba päev ja nii paljust on rääkida.

Laupäeva hommikul pakkisime asjad, võtsime takso ja sõitsime oma uue kodu poole. Alguses oli kõik tsill, sest maja oli enam-vähem talutav ja majakaaslased tundusid toredad. Köök oli räpane ja sinna taha nurka olid kogunenud kõik vanad pesumasinad ja külmkapid, see nägi välja nagu prügimägi. Laua peale oli jäänud mingi toidutükk ja miljon sipelgat said sellest oma osa. Majakaaslasteks olid 2 noort poissi Koreast, üks brasiilia seebinäitlejatar ja üks aussi kohalik joodik. :D see mees oli kõige tüütum. Ta kogu aeg sadas tuppa sisse ja rääkis nii lampe asju. Tuli mingi kellaga tuppa ja rääkis kust ta selle sai ja et see pläriseb väga kõvasti.

Oma tuppa astudes aga saime šoki, see hais seal oli palju palju palju hullem kui me mäletasime. Selline tunne oli nagu oleks prükkarite kodus, kõik hallitas ja se hais mis sellest protsessist tekkis oli täiesti talumatu. Siim pidi kohe tööle minema, aga mina jäin veel sinna, sest mul oli tööni aega.  Ma avastasin veel, et terve meie tuba oli paksult ja ma mõtlen ikka väge paksult pikki musti juuksekarvu täis. Igal sammul lendasid need ja jäid plätudesse kinni. Kui ma pärast juukseid kuivatasin, siis mustad juuksekarvarullid tiirutasid mööda maad ringi nagu heinapallid. See oli nii rõve. Ja neid oli ebareaalselt palju. Linad ka haisesid ja kõige hullemini haises voodi. Iga hingetõmme oli nagu enese piinamine. Seda ei anna kirjeldada. Ainuke pluss asja juures oli see, et sela oli tasuta wifi. Kui ma töölt koju jõudsin 5 ajal, siis Siim ikka passis arvutis. Me ei suutnud isegi magama jääda, sest hais oli nii jube. Kui ma olin pikka aega vingunud, siis Siim oli lõpuks nõus ära minema. Me passisime terve öö üleval ja mõtlesime kuhu minna. Tund aega magasime ja kell 9 pakisime asjad ja võtsime takso ja sõitsime tagasi Grand Hoteli.

Hiljem helistasime majaomanikule ka, ta tundus olevat mõistev ja üldsegi mitte vihane. Kuid pärast kui Siim läks peale tööd oma mütsile järele, mis ta sinna jättis, siis Scotty, see purjus mees, rääkis et ta oli päris vihane olnud. No me ei saa talle seda pahaks panna, aga samas ta ei saa meilt nõuda, et me keldris elame ka. See on lihtsalt tervisele kahjulik.

See vanamees oli Siimu kaabu juba endale võtnud ja enda asjade alla ära pannud. Tal oli päris kahju seda tagasi anda, nii lootis, et sai endale uue ägeda kaabu. :D

Kohe kui Garnd Hoteli jõudsime, siis ma läksin magama, sest ma olin eelneval päeval töötanud 9 tundi ja enne seda vähe maganud ja pärast tööd sain ka magada ainult tunnikese, ma olin nagu laip. Siim oli aga energiat täis millegipärast ja läks turule puuvilju ostma.

Hiljem helistas meile see mees, kellel oli hästi lahe maja, aga mis asub natuke kaugemal keskusest. Ta kutsus meid grillima. Me kahjuks ei saanud minna, sest Siim pidi tööle minema, aga see mees kutsus meid uuesti enda juurde elama ka. Me otsustasimegi, et see maja oli liiga hea, et talle ära öelda. Ta tegi meile veel soodustusi ka. Me maksame 50 dollarit vähem kui ta alguses tahtis, me ei pea bondi maksma ja me ei pidanud 2 nädalat korraga maksma ning lisaks meil ei ole mingit miinimum aega kaua me siin elama peame.  Läksime peale seda kohe alla adminni juurde ja võtsime toa ainult 1ks ööks, ülejäänud raha saime tagasi.

Siim läks tööle ja mina magasin terve selle aja kuni ta tagasi tuli.

Öösel saime kahelt inglise poisilt parooli interneti jaoks ja rottisime seda kuskilt lähedalt asuvast internetikohvikust.

Hommikul pakkisime jälle asjad, võtsime takso ja sõitsime uude majja. Maja on super. Suur, korralik, puhas, mugav, kõik asjad olemas, tasuta nett, playstation, kaabel tv, AHI, grill, mida iganes veel. Meie tuba on suur ja mõnus. Terve sein on üks suur peeglitega kapp, suur voodi ja laud. Palju ruumi on ka. Majaomanik on liiga tsill tüüp. Ta ostis selle maja ja tegi korda, et saaks hakata välja üürima. Meie elame teisel korrusel, aga all on veel tubasid ja seal elab 4 inimest. Praegu oleme me üleval üksinda, aga millalgi tuleb 3 või 4 inimest juurde.

See mees tegeleb veel sukeldumise ka. Tal on oma firma. Rääkis pikalt ja laialt kuidas need kursused käivad. Me tahame raudselt selle läbi teha. Loodetavasti  saame soodukat ka noh. :D

Ta vist tegeleb veel mingite tuuride tegemise ka. Rääkis meile, et sebib meiel tuuri Tablelandi. Üli tsill koht pidi olema.

Alumisel korrusel elab üks vanem mees ja temal on papagoi. Üli üli üli nunnu. Kahe kuune. Nii ilus ja armas. Nokib ka hästi õrnalt.

Täna ma pean kella 3ks minema tööjuurde koosolekule, loodetavasti seal sõimata ei saa, sest ma olen ikka asju valesti teinud küll seal.

Ja ma loodan, et mul on Crisi ja Jamiega sama kodutee, sest nad elavad kuskil siin kandis, aga ma ei tea täpselt kus. Nii oleks ikka lihtsam tööl käia kui kellelgi on sama tee, siis ma ei kardaks nii palju.  

13.02.09

Eile käisime Woolshedis peol. Kõik töötajad, kes eile ei pidanud töötama olid ka pidutsemas. Woolshedis on nagu kirjutamata reegel, et kui ei tööta, siis oled ikkagi seal ja pidutsed. Iga päev on nii. Ju see on sellepärast, et kõik on noored ja vabu päevi on harva, siis kasutavad võimalust ja pidutsevad seal kus on kõige odavam. Oma töötajad saavad tasuta sisse ja kõik joogid on miinus 50%. Kõik kangemad joogid maksavad 7 dollarit, õlu ja siider 6, nii et miinus 50% on päris talutav.

Me jõudsime sinna alles kell 1 aga 2 tundi läks nii kiiresti, et ei märganudki. Kell 3 sai pidu läbi. Võtsime megasuured kebabid ja tatsasime kodupoole. Voodi oli parim sõber.

 Täna hommikul otsustasime, et ei koli veel, sest me olime liiga väsinud ja Siimul oleks kiireks läinud, sest tal oli 4 tundi tööni aega.

Homme kolime, kui ma jaksan normaalsel ajal ülesse ärgata. :D Kui mul on täna hea päev ja saan palju tippi, siis võtame homme takso ja saame mugavalt ära kolitud. Sinna on ikka piisavalt pikk tee, et nende suurte kompsudega reisida. Loodetavasti saan palju raha täna, reede siiski ja ma ei tahaks eelmisele reedele ju ometigi alla jääda.

Mul on tööleminekuni pool tundi aega. Kell 11 algab ja 5ni on lahti pluss veel koristamine tund aega. Mul pole üldse energiat ja ma ei viitsi kuhugi minna praegu. :D aga ma mõtlen raha peale, siis pole nii hull.

Täna on siin all baaris mingi pidu ja enne kui ma üritasin enne magada, et ma jaksaks tööle minna, siis hakkas põrand värisema ja tümpsu kostis seitsme maa ja mere taha. Siiamaani kostab. Vähemalt see mees laulab hästi.

Täna käisime jälle turul ka. Ma polegi sellest turust teile rääkinud. See on iga reede-pühapäev ja see on hästi suur koht. Kui mõtled eesti turule, siis tuleb mingi rõve nõmme või balta turg ette, aga siin on see hoopis teistmoodi. Noored ja vanad kauplevad ja hästi hästi palju on puuvilju, juurvilju ja mida kõike veel, kõik on hästi korralik ja ei haise. Me ostsime Monkey banaane. Need on sellised väikse sõrme pikkused banaanid, mis on üli üli maitsvad. Ühte hästi head puuvilja ostsime ka, ma nime ei mäleta, aga kui pooleks lõigata, siis olid tähekujulised. Hästi mõnusad värsked ja hapukad puuviljad, need kasvavad siin aedades ka. Arbuusi ja apelsine ostsime ka, apelsinid olid mu meelest veits halvaks läinud, aga Siimule maitsesid hästi. :D 

12.02.09
Minul on täna vaba päev. Juhhei. Kohe ei teagi mida ette võtta. Kell on kolmveerand kümme ja Siim peaks poole tunni pärast koju jõudma, eks siis mõtleme mida teha.
Täna helistasime sellele naisele, kelle majja me elama lähme. Tal on mingi nõme süsteem, et maksma peab iga reede ja ta ei tee mingit erandit. Seega ta andis meile valida, et kas kolime homme sisse või pühapäeval, aga maksma peame ikkagi juba reedel. Me oleme siia Grand Hotelli maksnud ka kuni pühapäevani nii et meil erilist vahet polegi, raha läheb nagunii raisku. Me otsustasime, et kolime ikkagi juba majja ära, sest siinne elu on õ.u.d.n.e.
Me arvame, et ega seal majas ka elu parem ei ole, aga vähemalt käib seal koristaja. Siinse elu viga ongi see, et siin elavad ainult parmud ja kõik on nii hullult räpane. Õnneks meie tuba enam ei haise, sest me tegime pesupäeva ja puhtad riided tõid hea lõhna tuppa. :D noh, igal ühel omad nipid. :D me kahtlustame, et see vaip siin haiseb, sest kogu aeg oli siin räme paks juustuhais sees. Juba siis kui me tuba vaatamas käisime, need ei ole meie jalad mis haisevad, ausalt. :D
Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada, et proovisime känguruliha ka ära, aga ma olen unustanud. Hästi pehme ja hea liha. Siimule täiega maitseb, ainult seda söökski kogu aeg. Mulle maitseb muidugi ka, aga nii kahju on mõelda, et see oli kunagi känguru. Peale loomaaia külastust ma lihtsalt armastan neid loomi. Nad on nii nii pehmed ja toredad semud.
Homme on reede ja ma loodan palju palju tippi saada. See annab ikka nii palju juurde. Kogu aeg on raha ja pangakaardilt ei pea üldse raiskama. Järgmise nädala palka saab arvatavasti juba kõrvale panema ka hakata. Ma sain see nädal kolme päeva eest 295 dollarit kätte, 120 läks maksudeks. Nii et vägagi normaalne.
Kõik mu töökaaslased on eesti keelest nii vaimustuses. Chris kogu aeg tahab, et ma talle laulaksin, aga ma ei ole julgenud. Ma tahan et nad edaspidi ka minu sõbrad oleksid. :D ma lubasin ta varsti külla kutsuda kui majja saame ja siis lasen talle Tannut arvutist, loodetavasti jätab mu siis rahule. :D
Ma olen nüüd enda tööga suht rahul, raha saan ja sõpru sain ka. Ainult üks saksa tüdruk Sabrina on täielik kubjas. Kogu aeg kamandab ja ütleb, et ma pean kiiremini koristama, kuigi samas on vaja üli korralikult teha, sest manager vaatab kõik nurgad ja nurgatagused üle. Sabrina inglise keel on ka selline, et iialgi ei saa aru mida ta öelda tahab. Aga noooooo ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ma ütlen. Hull asi, et ta seal 2 kuud töötanud on. Mul pole tema vastu küll mingit respekti.
Siimu ei ole enda tööga üldse rahul. Ta saab ainult 4 tundi töötada kui tal on tööpäev ja kokk, kelle heaks ta töötab, ei ole ka just eriti muhe. Ta suhtleb ainult ühe teise kitcenhandiga, kes on seal kõige kauem olnud. Sellele on ka võim pähe hakanud ja kujutab endale asju ette. Ma ei oska seda olukorda seletada, Siim peab ise ühel heal päeval viitsimise kokku võtma ja siia enda mõtetest kirjutama.
Täna saime jälle natuke aega laguuniääres lesida. Nüüd on näod roosad peas ja meel hea. Jube valgeks läksime vahepeal.
Poed olid ka täna esimest korda kaupa täis. Jee, lõpuks saab süüa. :D