10.03

Hellõu. Ma pole peaaegu kuu aega kirjutanud, aga ausalt see pole olnud minu süü. Mu arvuti oli päris kaua rivist väljas, aga täna saime selle täitsa tervena tagasi.

Peaaegu 2  nädalat ootasime, et mu töökaaslased  tõmbaksid meile windowsi ja paneksid selle plaadile, sest meie majakaaslane, kes  uuris arvutit, ütles, et meie Windows on vigane ja peame laskma uue tõmmata. See oli aga väga mõttetu ootamine, sest majaomanik Dor, kes  uuris ka veidikene arvutit, ütles, et me peame arvuti ikkagi professionaali juurde viima.

Ajalehest saime ühe arvutimehe numbri, võtsime takso ja sõitsime kohale. Ta proovis ühtpidi ja teistpidi aga ikkagi tööle ei saanud ja ütles, et kõvaketas on nii sodi, et seda enam kasutada ei saa ja et kõikidest asjadest olen ka ilma. Suht lootusetu tunne oli, aga ta ütles, et tahaks arvuti ikkagi ööseks enda kätte jätta. Mõnikord pidi aitama see, kui kõvaketta ööks külmkappi panna.

Me olime igasuguse lootuse kaotanud. Ta ütles, et ainuke võimalus asju tagasi saada on 12 tuhande kroonine protseduur millega saab osad asjad kõvakettalt kätte. Teine võimalus oli lihtsalt uus kõvaketas osta, see maksis 3000 krooni. Me ei teadnud üldse mida teha, sest eestis saaks ma selle tasuta ümbervahetatud, kuna garantiiaeg veel kehtib.

Hakkasime kurvalt linnapoole tagasi jalutama, taksot ei raatsinud enam võtta. Õnneks üks tore mees oli nõus meid peale võtma kui me temalt teejuhiseid küsisime. Ta oli Šveitsist pärit lendur, kes on juba mitukümmend aastat Austraalias elanud. Kunagi nooruses töötas ta Soomes ja Rootsis ka, nii et ta teadis väga hästi mis maa Eesti on. Ta pakkus välja, et võib meid nädalavahetusel vihmametsa tripile viia, kui me bensiini eest maksame. Ta teab väga palju kohti ja on nii mõnigi korda enda sõpradele tuure teinud. Me ilmselt haarame sellest võimalusest, kuna mäed olid seal metsikult ilusad. Siit linnast vaadates tunduvad mäed küll võimsad, aga eile sattusime me täitsa mäe jalamile ja see oli midagi fantastilist. Vaated olid nii ilusad ja õhk oli hoopis teistsugune. Täielik troopika. Väga tahaks juba minna. 

Täna hommikul kui ärkasime, saime sõnumi arvutimehelt. Maailma parim äratus. Tal oli õnnestunus kõvaketas korda saada. Kõik asjad on alles ja pidime maksma ainult 150 dollarit. Imemees. Me oleme talle lihtsalt nii tänulikud. Me ei oleks iialgi osanud arvata ega loota, et ta selle korda saab, aga nagu näha, siis külmkapp teeb imesid. :D 

 

 

Nii palju on juhtunud selle peaaegu kuu aja jooksul aga mul pole enam eriti midagi meeles. Minu parim sõber siin Aussimaal, Chris Iirimaalt, läks tagasi koju, sest tema viisa sai otsa. Nüüd mul pole enam nii lahe tööl olla, aga ei ole hullu. Paar head sõpra on mul seal veel ja teised on niisama tsillid. Isegi Sabrina pole minuga õiendanud üldse. Peale seda kui Jamie töölt lahkus on ta minuga väga kena olnud. Ja meil on ühine kodutee kaa, nii et me päris tihti jalutame koos koju ja saame üksteise kohta jälle midagi uut teada, tal on näiteks kodus Saksamaal 3 hobust. Päris vinge ju. :D  võib-olla ta on nüüd minuga kena, sest ma oskan asju ja ei pea tema käest kogu aeg küsima ja üks uus tüdruk on meil tööl, äkki ta terroriseerib nüüd teda. :D

Tööl on mul lood hästi, 100 dollarit tippi õhtu kohta pole harv juhus. Nüüd paar viimast päeva on olnud ikka poole vähem, aga ma töötasin eelmine nädal nii palju, et täna, palgapäeval, peaks ma rikkaks saama.

Pühapäeval tahtsime minna langevarjuhüpet tegema, aga kahjuks oli meil siin tsüklon ja orkaan läks väga lähedalt läbi, seetõttu ei saanud me minna. Aga nüüd me leppisime juba töökaaslastega kokku, et lähme uuele katsele laupäeval. Ma arvan, et me ei saa jälle alates neljapäevast magada. Elevus on nii suur. 

Woolshedil on igasuguste firmadega sellised diilid, et nemad saavad tasuta jooke ja meie, kes me woolshedis töötame, saame odavamalt nende teenuseid kasutada. Näiteks langevarjuhüppe saame teha kaks ühe hinnaga. 300 dollarit hoiame lihtsalt kokku. Jube tore ikka. Me saame Great  Barrier Reefile  tasuta snorkeldama minna. Sukeldumise võtame ka varsti ette. Enne vist käime vihmametsa tripil ära. Oh, ei suuda kohe otsustada, siin on jube jube palju teha. Aega ja raha võiks palju rohkem olla. Kaks classyt mu tööjuurest Nathan ja Rick, kes on peaaegu meie naabrid, käivad päris tihti vihmametsas waterfallides ujumas. Seal on vinged kaljuservad, kust saab sisse ka hüpata. Ühel heal päeval kui nad jälle lähevad, lubasid nad meid ka kaasa võtta.

Elu on siin nii ilus. Ilm on hea, palk on hea, inimesed on toredad, maja on meil jube hea. Arvuti sai ka korda ja ma ei saaks lihtsalt millegi üle vinguda. Meie elu siin on täiuslik. Mul on kahju teist kõigist, kes seda elu siin kogeda ei saa. Ma ütles ausalt, et ma kadestan neid inimesi, kes siia sündinud on ja mul pole ikka veel mingit tahtmist Eestisse tagasi tulla. Muidugi ma igatsen sõpru ja pere aga ma külastan teid kogu aeg oma unenägudes. Ma olen vähemalt 10 korda näinud unes, kuidas ma tulen Eestisse teile külla ja siis sõidan järgmisel päeval tagasi Austraaliasse. Iga kord on mul tekkinud selline paha tunne, et miks ma küll Austraaliast tagasi tulin kui ma ei jõudnud seal isegi midagi teha.  Õnneks meil on veel 8 kuud jäänud siin olla. Iseasi kas me peame nii kaua vastu.  :D

Ma olen nii palju kordi mõelnud, et okei selle asja jätan meelde ja kirjutan blogisse, aga nüüd kui vaja kirjutada, siis ei tule midagi meelde. Ma kindlasti haaran nüüd võimalusest kui arvuti on terve ja kirjutan palju rohkem. Loodetavasti teile praeguseks piisab. 

tsau!