02.02
Lyanne, palju õnnnnnne!!!!!!!!

Tänase päeva peamine küsimus on, et kas päev saab veel halvemaks minna?
Täna öösel 2.50 koputas keegi uksele. Alguses me ei saanud midagi aru, sest me olime nii unised, aga Siim läks vaatama, et mis värk on. Arvake ära kes ukse taga oli. Jaaaaaa, Airport Shuttle’i juht. Küsis, et kas me ei peaks Brisbane’i sõitma. Adminnid olid valeks päevaks meile kohad bookinud. Nii vihale ajas. Kui see mees poleks meile ukse taha tulnud, siis me ei oleks teadnudki, et nad valeks päevaks bookisid ja me oleks homme samal ajal rõõmsalt olematut bussi oodanud ja oleks enda lennukist maha jäänud. Täiesti lõpp, meil oli nii halb tunne sees, et ei suutnud enam magama jäädagi.
Hommikul läksime kohe adminnide juurde ja lasime tal uuesti kohad kinni panna. Nad ise ei saanud seal arugi kui halvasti see kõik oleks võinud välja kukkuda. Keegi isegi ei vabandanud. Mitte, et mul nende vabandusega midagi peale oleks hakata, aga see oleks olnud ju viisakas. No olgu, see oli õnnelik õnnetus.
Kohe hommikul helistasime sellele tööandjale ka, lõpuks peale mitut päeva saime ta kätte. Ja no mis uudised!!!! Ma ei saa aru mis tal viga oli, ta oli nagu pooletoobine. Kogu aeg rääkis Siimule sama juttu otsast peale. Jutu mõte oli see, et praegu on nii palju vihma ja tööd ei ole, kõik ootavad tööd. Võibolla saab tööle paari päeva pärast, võib-olla hiljem. Ise otsis 100 töötajat ja nüüd ütles, et kõik kohad praegu kinni. Ta hämas nii hullult, aga mis meil muud üle jääb kui Cairnsi sõita, sest piletite eest enam raha tagasi ei saa. Ma ei saa aru, miks ta lihtsalt ei võinud meili saata, et praegu pole vaja tulla, tööd pole. Mida ta kogub neid töötajaid kokku kui ta ei suuda neile tööd võimaldada. Meil oli päris palju kirjavahetusi ja mitte üheski ei maininud ta, et tööga on halvad lood.
Meil on praegu väga halb tuju, aga loodame südames, et kui asjad on nii halvad, siis kindlasti varsti lähvad paremaks.
Me hakkame nüüd asju pakkima.
Hoidke meile pöialt, et meil kõik laabuks, sest meil on nii hullult raha vaja.


Oh issand kuidas ma ära sõnusin. Me avastasime pakkimise käigus just, et minu ilusad mustad adidase jalanõud on ära varastatud. Ja tegelt ka, ma olen nendega ainult trennisaalis käinud, aga ma pole neid kordagi jalast ära võtnud, ega ma ju sokkis tagasi ei tule.
Ma ei saa aru mis toimub, ma olen igatahes täiega närvis praegu. Me pakime lõpuni ja lähme uurime, mis saab, aga ma usun et midagi ei saa. Mis nad ikka teha saavad.
Nagu näha läheb meie päev aina paremaks.